Detsembri keskel asusid Riigikogu poliitilised erakonnad suhkruvarude asjus ?poliitilist omakohut? pidama. Otsustamise aluseks ei olnud seadused, faktid ja analüüs, vaid poliitiline tahe teha Res Publicale ära ja oma süü teiste kaela veeretada. Riigikogu riigieelarve kontrolli komisjonis langetati valitsusparteide survel otsus, mille kohaselt oli suhkrutrahvis süüdi Juhan Partsi valitsus. Vastavalt seadusele kuulub põllumajandussaaduste ja -toodete turukorraldus Põllumajandusministeeriumi pädevusse. Järelikult on põllumajandusminister ka selles valdkonnas toimuva eest täielikult vastutav. Partsi valitsuse põllumajandusministrid olid Rahvaliidust ja selle vastutuse eest pole Rahvaliidul kuhugi põgeneda.
Tuletame meelde. Alles 30. oktoobril 2003. aastal esitas ministeerium eesotsas Tiit Tammsaarega valitsuskabinetile vastava informatsiooni üleminekumeetmetest seoses Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga. Siis oli juba ilmselgelt liiga hilja mingite Eesti riigi väliskaubanduspoliitikat muutvate sammude astumiseks. Suhkruspekulandid juba tegutsesid ja põllumajandusminister oli ennetustööga hiljaks jäänud.
Ennetavate meetmetena pakkus ministeerium välja tollimaksu, tagatisraha või aktsiisi kehtestamise ning võimaluse sätestada seadusega normaalsete laojääkide ületamise keeld.
Aktsiisi rakendamine oleks olnud tulutu, sest maksu rakendusperiood oleks suhteliselt lühike ning seaduse väljatöötamine, kooskõlastamise protseduur ja menetlemine Riigikogus koos tehniliste detailidega oleks võtnud väga kaua aega. See oleks olnud ka ebaõiglane, sest oleks mõjutanud ka asjasse mittepuutuvaid ettevõtjaid ning eratarbijaid. Aktsiisi ei ole võimalik kehtestada ainult imporditavatele toodetele, seda maksavad nii importijad kui ka käitlejad. Suhkru aktsiisiga maksustamise seaduse väljatöötamisel oleks pidanud lahendama rea tehnilisi probleeme. Üks nendest on aktsiisi kogumine kauba vaba liikumise tingimustes Euroopa Liidus. Aktsiisi rakendamine oleks viinud veelgi suurema suhkru erakokkuostuni. Tollide ja kvootide kehtestamisele oleks pidanud eelnema Põllumajandusministeeriumi põhjalik analüüs mõjudest ettevõtjatele. Seda kahjuks polnud. Tõenäoline polnud ka vaidluste alustamine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga, sest meede on väga lühiajaline (u 4 kuud).
Välisminister Kristiina Ojuland ja Põllumajandusminister Tiit Tammsaar tegid pärast konsultatsioone Euroopa Komisjoniga otsuse, et erikaitsemeetmete rakendamine suhkru osas ei ole reaalne. Nii jäigi sõelale ainus lahendus, mida pidasid realistlikuks kõik osapooled, kaasa arvatud Riigikantselei ja EL sekretariaat ? üleliigse laovaru seadus.
Seetõttu otsustatigi valitsuskabineti nõupidamisel 29. jaanuaril 2004 anda Põllumajandusministeeriumile ülesanne töötada välja seadus eelnõu üleliigsete laovarude eest määratava tasu rakendamiseks ning eelnõu, mis tagaks suhkru üleliigsete laovarude likvideerimise.
Probleemne on ka olnud ka seesama üleliigse laovaru tasu seaduse rakendamine. Seaduse sõnastus pakkus erinevaid tõlgendamisvõimalusi üleliigse laovaru suuruse määramisel ning võimaldas mitteadekvaatsete otsuste tegemist. Selgus, et Põllumajandusministeeriumi poolt tehtud otsus üleliigse laovaru puudumise kohta osutus Maksu- ja Tolliameti kontrollreidi tulemusel ebaõigeks. Ehkki kainelt asjaolusid hinnates on selge, millise ministeeriumi soovi või tahte taha adekvaatne lahendus jäi, püüavad Põllumajandusministeeriumi toonase juhi Tammsaare ja tänase ministri Tuiksoo erakonnakaaslased sellegipoolest süüd eemale veeretada. Selleks võis pidada ka põllumajandustootjate äärmiselt ebaõnnestunud moosikampaaniat. Kahju, et põllumajandustootjate esindusorganisatsioon asus aktiivselt päevapoliitikas osalema, tegutsedes Rahvaliidu poliitilise käepikendusena.
Ametkonnad ei tajunud suhkruprobleemi ulatust ? ei osatud oodata nii suurt üleliigset laovaru ja trahvisummat; ministeeriumide vaheline koostöö tundlikes küsimustes oli probleemne. Ei teatud, millised on Euroopa Komisjoni poolt esitatavad tingimused: millistele toodetele seatakse laovaru piirangud ning millised on rakendatavad sanktsioonid. Ei vaadatud piisavalt ette ega analüüsitud olukorda. Emotsionaalses plaanis võiks lisada ka fakti, et meie inimesele on EL põllumajandus- ja suhkrupoliitika absurdne ja bürokraatlik.
Imre Sooäär,
Riigikogu liige
