Kasvav igat sorti ühe teema aktivistide hulk viitab, et inimesed tahavad väga poliitikaga tegeleda, aga nad ei taha seda teha traditsioonilise erakonnapoliitika raamides.
Palju on arutatud, miks vanadel ja uutel erakondadel uute inimeste poliitikasse toomine nii raskelt läheb. Üldse pole juttu olnud sellest, et suur osa poliitikategemisest on libisenud erakondade sfäärist erinevate aktivistide ja survegruppide kätte.
Tekkinud osaliselt kattuvaid ühendusi
Milles see väljendub? Väga laial rindel, aga viimase aja kõige silmatorkavamaks näiteks on erinevate keskkonnaaktivistide tegevus. Neid on palju, nad on väga erinevad.
Mõned grupid on kokku tulnud vaid mõne kohaliku küsimuse põhjal, mõned on pikaealisemad, mõnest üksikjuhtumi pinnal tekkinud rühmast on kasvanud järjepidevalt tegutsev seltskond ja mõni on ka osaliselt suubunud mõnda erakonda. Tselluloositehas, Haabersti remmelgas, Rail Baltic, liivakarjäärid, ehitusprojektid ja planeeringud, aga teisalt ka kliimamuutuse vastu protestijad ning loomaõiguslased. Paljudel neist pole otseselt organiseeritud tegevuse tunnuseid, aga mõnedel on loodud ühing, koos sinna juurde kuuluva juhtimisstruktuuriga.
Pärast viimaseid riigikogu valimisi on tekkinud osaliselt kattuvaid ühendusi, kelle põhiline eesmärk näib olevat protest EKRE ning seda erakonda sisaldava valitsuse vastu. Teatud seoseid on viimastel omakorda startup-seltskonna ja nende lobitegevusega, mis omakorda evib vähesel määral poliitilise aktivismi tunnuseid.
Kuskile jäävad veel taimetoidu propageerijad ja teised elustiiliaktivistid. Ja ka vaktsiinivastased ja teised sarnased. Raske on tõmmata konkreetset joont ja öelda, et siiani on aktivistide tegevusel poliitilise tegevuse tunnuseid ja edasi enam pole.
Kõige järjekindlamaks ja tegelikult tuntuimaks erakonnaväliseks poliitiliste aktivistide rühmaks on siiski sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK). Nende organisatsioon on selge ülesehitusega, järjekindel, hästi rahastatud, laialdase toetajate ringiga. Regulaarselt korraldavad nad poliitilisi kampaaniaid, mis on olnud ka suunatud valimiste tulemuse mõjutamiseks ning teevad koostööd väljavalitud poliitikute ja erakondadega. Toimub läbimõeldud teavitustegevus, lobitegevus. Võib öelda, et kohati on nad silmapaistvamad ja tegusamad kui mõni erakond.
SAPTK-i juhtfiguuridelt ongi kõige enam eeldatud siirdumist poliitikasse kas mõne olemasoleva ja väärtuspõhiselt lähedase või uue erakonna ridades. Aga nemad on ka kõige selgemalt väljendanud, miks nii ei lähe.
Aktivistidel on erakonnapoliitikas ainult kaotada
Võib ju tunduda, et erakonnana saaks osaleda riigikogu valimistel ja edu korral jõuda reaalse võimu juurde. Paraku on aktivistide vaatest asjad vastupidi. Valimised seaksid ühendustele hulga kohustusi, millest nad muidu vabad on. Näiteks roheliste mitmetelt valimistelt saadud kogemus osutab, et valijad ootavad erakonnalt seisukohti ja vaateid välis- ja majanduspoliitikast hariduse ja kodakondsusküsimusteni. Nende väljatöötamine käib enamasti ühe teema ümber koondunud aktivistidele üle jõu, võib mõjuda lõhestavalt ja röövida fookuse. Seda, et riigikogu valimistel peaks olema jõudu panna välja üle 100 kandidaadi ja teha üle Eesti kampaaniat, pole mõtet mainidagi.
Ja olenemata sellest, kas parlamenti jõutakse või mitte, siis poliitiline vastutus oma lubaduste ja tegude eest on vastupidistest väidetest hoolimata kindlasti olemas.
Lisaks on erakondade tegevus hoopis teistsuguse, palju nõudlikuma ja kriitilisema ajakirjanduse tähelepanu all. Enesekriitiliselt peab ütlema, et SAPTK-i kõrvale jättes on Eesti väljaanded aktivistide osas üsna leebet vaadet rakendanud. Seega on konkreetse ühe teema osas oluliselt hõlpsam ja murevabam astuda meediaga ühte ritta ja erakondadelt kriitiliselt toonil küsimusi esitada.
Erakonnapoliitik ei saa ka enamasti end riietada valdkonnaeksperdi rüüsse. Aga aktivistide seas on üha enam neid, kes kas lihtsalt esitavad end eksperdina, on eksperdi rollist edasi liikunud ja vastava reputatsiooni säilitanud või siis lausa sihipäraselt endale eksperdi tasemel mingi valdkonna selgeks teinud.
Kas erakonnad peaksid mures olema? Peaksid, aga lihtsaid lahendusi aktivistide pakutavale konkurentsile ei ole. Teistes riikides on näha, et edukad on need erakonnad, kes suudavad muutuda, kasvõi läbi vapustuste.
ANVAR SAMOST, kolumnist
