“Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda pressinõukogusse,” seisab kõikide olulisemate ajalehtede impressumis. Enamik lugejaist pole seda isegi vist märganud või pole neil sellest sooja ega külma. Ei peagi olema.
Kui lehes miski vihale ajab, kirutakse omakeskis, ja asi vask. Mõnel harval erandil, kes end otseselt solvatuna tundnud, on siiski pressinõukogu meelde tulnud ning nõnda on sealt õigust otsima mindud. Vahel saadud, vahel mitte. Seegi on osa demokraatiast.
Kaebuste hulk kasvas
Möödunud aastal pressinõukogule esitatud kaebuste arv kasvas. Aastal 2005 sai pressinõukogu 45 kaebust, aasta varem tuli neid 32. Kas ajakirjanduses on miski hullemaks läinud, lehed räigemaks muutunud?
Ei, pigem on kasvanud inimeste teadlikkus võimalustest lahendada oma konflikt meediaga. Sest tegelikult on ka tänavune kaebuste hulk väike. “Põhjust lüüa häirekella ajakirjanduseetika taseme pärast oleks siis, kui kaebuste arv kasvaks dramaatiliselt,” ütleb pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk.
Mullu esitatud 45 kaebusest oli enim, kuus kaebust SL Õhtulehe ja Eesti Päevalehe peale. Viis kaebust tuli Postimehe, kolm Eesti Ekspressi ja kolm Äripäeva peale. Kaks kaebust esitati ajalehtede Sakala, Lääne-Harju Ekspress, Meie Maa, MK-Estonia ning Den za Dnjom peale. Ühe kaebuse said Õpetajate Leht, Narvskaja Gazeta, Pärnu Postimees, Sillamäeski Vestnik, Lääne Elu, Gorod, Järva Teataja, Narva, Panoraam ja ajakiri Saldo. Mullu Pressinõukoguga liitunud Eesti Televisiooni pälvis kaks kaebust.
Otsuseid tegi Pressinõukogu mullu 34, neist meediakanalit õigeksmõistvaid 22 ja taunivaid 12. Väljaannete põhiline eksimus oli ühe osapoolega rääkimata jätmine, samuti oli palju ka faktide kontrollimata jätmist. 2004. aastal aga tegi Pressinõukogu 33 otsust, millest õigeksmõistvaid oli 18 ning taunivaid 15.
Poleks arvamuskülgi, poleks arvamusvabadust
Üks põhjus, miks eelmisel aastal olid väljaannet õigeksmõistvad otsused selgelt ülekaalus, on arvamusartiklite peale laekunud kaebuste arvu suurenemine. Üksi arvamuslugu pressinõukogu taunivat otsust siiski ei teeninud.
“Pole olemas õiget ega valet arvamust, on erinevad arvamused,” selgitas Tammerk. “Seetõttu ei saa ka pressinõukogu taunida väljaannet pelgalt sellepärast, et
mõnele lugejale pole teatud arvamuslugu meeldinud. Samas peab väljaanne hoolitsema selle eest, et arvamuslugu ei sisaldaks valefakte ning püsiks väljaande enda jaoks seatud hea maitse ja sündsuse piires.”
Demokraatlikus süsteemis on arvamuste lahknemine loomulik asi ning pigem rikastab ühiskonda. Ettevaatlikult tasub suhtuda hoopis inimestesse, kelle jaoks eksisteerivad vaid tema arvamus ja vale arvamus.
“Kui inimestele ei meeldi mõni meedias ilmunud seisukohavõtt, ei saa automaatselt järeldada, et tegemist on hea ajakirjandustava rikkumisega,” leiab Tammerk. “Kui arvamusartikkel on vastavalt markeeritud, on meediaväljaanne käitunud korrektselt. Kui poleks juhtkirju ja arvamuslehekülgi, poleks ka arvamusvabadust.”
Vestluses Vooremaaga leidis Tammerk, et mõneti on tegu uue tendentsiga, mis peegeldab sallimatust, kui hakatakse kaebama selle peale, mis ei meeldi. Samuti meediahariduse puudumist, kuna ei saada aru, et uudislugu peab olema objektiivne, ent arvamus ongi loomult subjektiivne.
Maakonnaleht vajab erinevaid arvamusi
Maakonnalehtede arvamusküljed on enamjaolt kahjuks üsna kõhnad ja arglikud just kohalikku elu puudutavate seisukohavõttude poolest. Kõik ju kõiki tunnevad?
Tarmu Tammerk ütles Vooremaale, et kohalike probleemide kohta tasub kindlasti sõna sekka öelda ning mitte peljata, et võib saada tagasilöögi. Teravaid positsioone saab võtta ju kedagi isiklikult solvamata või sõimamata.
Nii ootab ka Vooremaa toimetus, et kohalikud tegijad ja arvajad ärkaksid talveunest üles ning kirjutaksid asjadest nii, nagu nemad neid näevad või näha tahaksid. Loomulikult ei tähenda see, et kõik, mis pähe kargab, lehte jõuab. Lehel ju toimetaja kah.
JÜRI LEESMENT
