Vabariigi põllumuldadest on ligi kolmandik happelised. Oder, mis on meie tingimustes peamine teraviljakultuur, on mulla happesuse suhtes väga tundlik ja nii võib odrakasvatus hakata vähikäiku tegema üsna paljudes kohtades. Mitte juhuslikult ei kasvatatud otra enne sõda Kagu-Eestis suhteliselt vähe, seal eelistati odrale kaera kui mulla reaktsiooni suhtes vähem nõudlikku kultuuri. Lubjalembesed on ka liblikõielised.
Seepärast tuleb muldade lupjamist ikka ja jälle au sees hoida. Eestis on muldade lupjamist korraldatud valdavalt riigipoolse finantseerimise toel. Viimase aja muutused põllumajanduses on halvanud happeliste muldade lupjamise, mistõttu kaltsiumibilanss muutub aasta aastalt üha negatiivsemaks.
Teaduslikel alustel
Olukorra parandamiseks on aeg hakata otsustavalt tegelema muldade lupjamisega ja selle korraldamise korrastamisega. Esmalt on maaharijal vaja selgeks teha muldade tegelik lubjatarve. See on paljudel juhtudel palju suurem kui ainult 5 t/ha, mis sageli ei täitnud lupjamise eesmärki ? mulla happesus jäi neutraliseerimata.
Massilisel muldadelupjamise perioodil, eelmise sajandi 60.-70. aastatel töötati välja lubjatarbe määramise teaduslikud alused, mida lupjamisel ka järgiti. Selleks olid/on põllu lubjatarbe määramiseks vaja kindlaks teha mulla liik, huumusesisaldus, pH, K, Ca ja Mg sisaldus. Need näitajaid mõjutavad lubjatarvet ja on seepärast vajalikud, kuna mullad on väga erinevad. Seetõttu jääb ühest näitajast väheseks, et anda lupjamisvajaduse kohta objektiivne hinnang.
Seega on lupjamist taotlejal edaspidi vaja eelnevalt tellida mullaproovide võtmine ja lasta sealt määrata pH, K, Ca, Mg ja massiivi (põllu) kohta 1-3 huumusesisaldust. Mõistlik oleks see määrata koos väetisetarbega ja määrata veel ka P ja mõned mikroelemendid (enamus elemente määratakse ju ühest ja samast lahusest!). Nende tulemuste põhjal väljastatakse PMK poolt lubjatarbekaart (ja ka väetisetarbekaart) CaCO3 kogustega. Happesuse kõrvaldamiseks vajalikud suuremad lubjakogused kui 5 t /ha-1 tuleb mulda viia jaotatult 1-3 aasta jooksul. Andmeid tuleb uuendada vähemalt iga viie aasta järel. Lubjatarbekaardi põhjal esitatakse taotlus maaparandusbüroosse ja saadakse sealt lubjatarbe tõend lupjamistegevuse alustamiseks. Täpsustused tehakse töö käigus.
Kallis, aga vajalik
Miks siiski on lupjamine vajalik? Muldade lupjamine on küll kallis, aga happelised mullad võivad taskud veelgi tühjemaks jätta. Mullahappesus kahandab saagikust 1/3 võrra või veelgi rohkem. Lisaks sellele väheneb väetiste efektiivsus, sest taimetoitained, eriti fosfor, lämmastik ja kaalium, on taimedele paremini kättesaadavad alates pH 6st. Happelised mullad on kaltsiumi poolest väga vaesed, mistõttu võib neid haigeteks muldadeks pidada. Seal kasvavad taimed on nõrgad ja haiged ning nende toiteväärtus madal. Kaltsium ei ole taimedele toitaine, kuid see on tähtis taimedele soodsa toitekeskkonna loomisel. Ainult lupjamisega on võimalik mulla kaltsiumisisaldust parandada.
Andes hinnangut lupjamist vajavatele muldade hetkeseisule, jääb vähemalt lähiajal toetuste maht tegelikust vajadusest võrdlemisi kaugele. Et põllud ka edaspidi vilja kannaksid, ei saa jääda lootma ainult riigipoolsele toele, vaid tark põllumees leiab ka ise võimalusi muldade happesuse vähendamiseks. Võimalik, et muldade lupjamine vajab keskset koordineerimist, kuid see saab areneda vastavalt praktilisele vajadusele.
Lõpetuseks tahan kummutada üht maaharijate seas laialt levima hakanud kuuldust, mille kohaselt olevat kaltsiumivaesed ja happelised mullad äratuntavad seal kasvavate paiselehtede järgi. Ei, paiselehe meeliskasvukoht on hoopiski savikas, lupjamist mittevajav muld. Happelisele mullale on iseloomulikuks taimeks väike hapuoblikas, mille massilise õitsemise ajal on põld punakas.
VALLI LOIDE,
põllumajandusdoktor
Põllumajandusuuringute Keskus
