120 aastat tagasi, st 1886. aastal võtsid kolm aastat varem Prohvet Maltsveti innustusel Krasnodari krai steppi õnne otsima läinud eestlased ette raske retke üle Kaukasuse peaaheliku ja jõudsid Krasnaja Poljanasse ehk Punasele Lagedale, kuhu rajasid oma küla. Et eestlastest uusasukad istutasid oma majade ümber palju viljapuid, hakati küla kutsuma Eesti Aiakeseks. Kuigi kliima ja kasvatatavad kultuurid olid eestlastele võõrad, said nad majanduslikus mõttes kiiresti jalad alla. Asunduse elujõust kõneleb see, et viimase rahvaloenduse andmetelgi elas Suur-Sot?i territooriumil umbes seitsesada eestlast.
Ants Paju sattus esimest korda Sot?i 1970. aastal, Eesti Aiakesse üheksa aastat hiljem, kaasas valged krüsanteemid. Need viis ta kunagise Roosa talu elumaja juurde, kus 1912. aastal oli oma tervist ravinud kirjanik Anton Hansen Tammsaare. Vastav mälestustahvel oli sinna eesti kirjandusteadlaste initsiatiivil paigaldatud aasta varem, Tammsaare sajandaks sünniaastapäevaks.
“Kui ma lilledega maja juurde läksin, kõnetas mind üks vanaproua,” meenutas Ants Paju. “Ta küsis, kas ma olen Eestist, ja kui ma jaatavalt vastasin, ütles ta mulle, et lillede toomise asemel võiksin ma parem vaadata, kui vilets maja ja majaümbrus välja näevad.”
See hurjutada saamine sünnitas idee, et Roosa talus peaks olema Tammsaarele pühendatud muuseum ja eestlaste kooskäimiskoht. Selleks, et otsustajad nii Sot?is kui ka Eestis ettevõtmise vajalikkust mõistaksid, tuli omajagu uksi kulutada, ent kümme aastat hiljem anti toona Punasel Lagedal tegutsenud aiandus-mesindussovhoosi kõige suurem maja ? Roosa talu eluhoone ? majandi bilansist Sot?i kultuuriameti bilanssi üle ja selles avati Tammsaare muuseum.
“Eesti Restauraator tegi projekti ja Pärnu restauraatorid tegid Sot?i linna rahalisel toetusel töö ära,” meenutas Ants Paju. “Muuseumi avati tegelikult kaks korda: 1988. aastal, Tammsaare 110. sünniaastapäeval avati kohalike jõududega koostatud ekspositsioon, 1989. aastal avati aga Sot?i linna 150. aastapäeva pidustuste raames juba Tallinnas tegutseva A. H. Tammsaare majamuuseumi direktori Elem Treieri koostatud ekspositsiooniga muuseum.”
Nii eesti kirjandussõpradel kui ka Eesti Aiakese inimestel oli muuseumi avamise üle hea meel, Sot?i kultuuriameti juhataja Pant?enko pidi aga tagantjärele mõru pilli alla neelama: Tammsaare muuseumi jaoks raha eraldamine tembeldati raiskamiseks ja Pant?enko lasti ametist lahti.
Piir vahele
Sinimustvalgete lippudega marssisid eestlased Eesti Aiakeses kohalike t?erkesside kõõrdpilke eirates ringi juba Tammsaare muuseumi avamise ajal. Peatselt saabusid aga ajad, mis Eesti taas iseseisvaks sai ning Kaukaasia eestlased ja Eestis elavad eestlased äkki teine teisel pool riigipiiri osutusid olevat. Ühest küljest tekkis Punase Lageda eestlastel ja teistel nn idaeestlastel suuri raskusi esivanemate kodumaaga suhtlemisel, teisest küljest tekkis siinpool mure Tammsaare muuseumi saatuse pärast.
“Mul tuli hirm, et Tammsaare muuseum kinni pannakse,” ütles Ants Paju. “Et seda ei juhtuks, hakkasin ühelt poolt oma Sot?i ja teiselt poolt oma Pärnu sõpru üles kihutama, et kahe linna vahel sõprus- ja koostöösidemed sõlmitaks. Pärnu sobis siitpoolt Sot?ile sõpruslinnaks kõige paremini: mõlemad on ju mereäärsed kuurortlinnad, kus palju sanatooriume.”
1994 saidki Sot?ist ja Pärnust sõpruslinnad ning kõik Tammsaare muuseumiga seotud toimetamised sai kenasti mahutada kahe linna koostöösuhete raamidesse.
“Tänu muuseumile on Tammsaare Sot?is nii tuntuks saanud, et 2003. aastal üllitati seal isegi tema 125. sünniaastapäevale pühendatud voldik,” ütles Ants Paju. “Voldikul on Tammsaare jutustusest “Varjundid” välja toodud lõigud, mis kirjeldavad erinevaid paiku Sot?is. Lisatud on samu paiku kujutavad vanad fotod. Nii muutus Tammsaare oma 125. sünniaastapäeval justkui Sot?i linna kroonikuks.”
Eesti Aiakese Tammsaare muuseum tegutseb, muuseas, Sot?is paikneva Nikolai Ostrovski muuseumi filiaalina. Ostrovskit tuntakse siinmail eelkõige punaheroilise romaani “Kuidas karastus teras” autorina.
Kui senimaani oli Tammsaare muuseum Eestist saanud suhteliselt tagasihoidlikke toetussummasid, siis nüüd, Eesti Aiakese 120. aastapäeva puhul eraldas meie kultuuriministeerium rahvuskaaslaste programmi raames 400 000 krooni muuseumihoone renoveerimiseks ja ekspositsiooni uuendamiseks.
“Kui Eesti suursaadik Venemaal Marina Kaljurand poleks ise kevadel Eesti Aiakeses käinud ja välisministeeriumile raportit esitanud, poleks sellist ?esti ilmselt tehtud,” arvas Ants Paju.
Üldse hakkavad asjad, mida varem ränka vaeva nähes kodanikualgatuse korras ajama pidi, tasapisi riiklikku lahendust leidma st kultuuri-, haridus- või välisministeeriumi kaudu lahendatud saama.
“Varem tulin Kaukaasia eestlaste juurest alati nii tagasi, et kott oli lahendamist vajavat materjali pungil täis,” ütles Ants Paju. “Nüüd saan seal käia hoopis teise tundega. Näiteks Eesti Moskva-saatkonna konsulaarosakonna juhataja Kerli Veski on olnud väga aktiivne: aidanud inimeste reisidokumente korda teha ja, piltlikult öeldes, nende teekonda Eesti-viisani tunduvalt lühendada. Ankeedid saadetakse Moskvasse ette ja kui inimene ise sinna jõuab, on viisa teda juba ees ootamas.”
Olümpia ukse alla?
Küsimusele, mis saanuks Roosa talust ja Eesti Aiakesest, kui Tammsaare muuseumi idee poleks teostunud, vastas Ants Paju, et kõnealust hoonet poleks sel juhul enam ammu alles ning Roosa talu maadel seisaks ilmselt samasugune kõrge müüri ja veidrate tornidega villa, nagu paljudel naaberkruntidel, mille eestlased vene uusrikastele maha on müünud. Krasnaja Poljana on viimasel ajal nimelt suusakuurordina väga kiiresti arenenud ning kinnistud maksavad seal rohkem kui Sot?i südalinnas.
“Selle kiirlaskumisrajani, millel president Vladimir Putin sõitmas armastab käia, on Tammsaare muuseumi väravast 800 meetrit,” ütles Ants Paju. “Kui Sot?i aastatepikkused pingutused vilja peaksid kandma ja linn 2014. aasta taliolümpiamängude korraldamise õiguse saab, rajatakse enamik olümpiabaase just meie sealsete rahvuskaaslaste õue alla. Olümpiale mõeldes eraldas Venemaa valitsus tänavu Sot?i infrastruktuuride kaasajastamise tarvis 320 miljardit krooni ehk kolme Eesti riigi eelarve suuruse summa.”
Tegelikult pole Sot?i linnaisad olümpiatuhinas eestlasi unustanud, vaid tahaksid, et praegu Venemaa Teaduste Akadeemiale kuuluvale maatükile Eesti Aiakeses kerkiks midagi tõeliselt eestipärast: hotell, restoran vms.
“Pole võimatu, et järgmisel korral läheme Eesti Aiakesse koos ettevõtja Urmas Sõõrumaaga,” ütles Ants Paju. “Tal on Eesti Aiakese vastu väike huvi tekkinud.”
Küsimusele, miks ta ise nii pikki aastaid Eesti Aiakese vahet on käinud, vastas Ants Paju, et osalt selle kustumatu elamuse pärast, mille ta sai Tammsaare poolt Eesti Aiakeses kirjutatud miniatuuri “Poiss ja liblikas” lugedes. Ja muidugi rahvuskaaslaste pärast. Kuusteist eakamat ja teenekamat neist said küla 120. sünnipäeva puhul Sot?i linna aumärgi. Aumärgi sai ka Eesti Aiakese kultuuriseltsi esimees Valter German. Tema sai küla juubeliks hakkama väga väärika teoga: ta raius kaks aastat tagasi pikse poolt murtud iidse tamme tüvesse kogu Eesti Aiakese loo. See 7,8 meetri kõrgune omapärane taies avati samuti küla juubelipidustustel, mille külalisteks olid Sot?i linnajuhid, Eesti avalikkuse esindajad, Eesti suursaadik Marina Kaljurand, konsulaarosakonna juhataja Kerli Veski ja paljud teised.
RIINA MÄGI
