Pisisaares toimunud koeranäitus tõstis nunnumeetri lakke

Nädalavahetusel kostus Pisisaare spordihoonest käppade madinat ja haukumist, sest toimus järjekordne Tartu spanjeliklubi talvenäitus. Näitusest võttis osa 190 koera.


Koeri oli näitusel sedavõrd palju, et viimasel hetkel tuli juurde võtta üks lisakohtunik, kelleks osutus Leedust tulnud Livija Zizevske. Teised kaks kohtunikku Tamara Sarmont ja Galina Zhuk olid pärit Valgevenest.

Kaheksanda ja üheksanda rühma näituselt võis leida teada-tuntud tõuge, nagu mops, kuldne retriiver või Labradori retriiver. Samas võis näha ka märksa eksootilisemaid tõuge, nagu Phalène, Lhasa apso ja Jaapani chin. See tähendas pealtvaatajatele äratundmisrõõmu, aga ka põnevat avastamist.

„Tase on nagu igal võistlusel: on väga häid koeri ja on keskmisi. Kohtunikud teevad oma teadmiste ja tõustandardi põhjal valiku,“ rääkis ringikorraldaja Tiia Pihlik. Selles, et koeranäitus Jõgevamaale tuleb, ei ole midagi uut, sest viimased paar aastat on ennegi inimese parimad sõbrad Pisisaarde näitusele toodud. Enne korraldati näitust Vaimastvere koolis, kuid suurema saali võimalus mängis Pisisaare spordihoone kasuks.

„Pealtvaatajaid oli omajagu. Laupäeval tundus, et kohalikke oli päris palju, koeri käidi vaatamas lausa peredega,“ nentis Pihlik. Põhjusi, miks koeranäitusel käia, on palju. Peale looma pehme kasuka paitamise saab näitusel konkreetselt teada, milline koer välja näeb.

„Kui inimene plaanib koera võtta, siis on näitus just selles mõttes hea. Saab minna omaniku või kasvataja juurde, küsida ning rääkida koera tõust, iseloomust, karvahooldusest ja sellega seonduvast. Tihti teevad inimesed vea, et võtavad koera esimese emotsiooni ajel ega tee enne piisavalt uurimistööd,“ nentis Pihlik.

Näitusemaailmaga mitte nii sina-peal võivad arvata, et enne ringi minekut kostev kääride, föönide ja patsidega möllamine on tarbetu. Eriti võib selline arvamus tekkida näiteks puudlite, või miks mitte ka Hispaania veekoera puhul, kelle keha jäetakse paljaks, ent pea ja sabatutt karvaseks. Põhjus on aga praktiline.

„Puudel oli esialgu jahitõug, sest ta aretati linde veest välja tooma. Osadel koertel jäeti näiteks tagumikule kaks padjakest. Seda seepärast, et puudli karv on nõnda paks, et vette minnes vettib see läbi ja tekib uppumisoht. Siis lõikasid kohalikud puudli paljaks, jättes alles karvapadjad neerude ja liigeste soojenduseks, et koeral poleks vees külm,“ põhjendas Pihlik.

Ka arusaama, justkui oleks näitustel käimine koerale vastumeelne, lükkas ringikorraldaja ümber. „Näitus on koera jaoks kvaliteetaeg oma peremehega, sest inimene pühendub ju päeva ainult talle,“ ütles Pihlik.

KERTTU-KADI VANAMB

blog comments powered by Disqus