Et seda jutuvestmise oskust ja harjumust pisutki ellu äratada, selleks toimus Torma koolis juba teist aastat üritus ?Pimedate ööde lood ja laulud?. Jaanuarikuu pakkus selleks omamoodi põneva päevagi ? reede, mis oli üksiti 13. kuupäev.
Pimedate ööde lugude ja laulude üritusel tuli igal osalejal anda oma panus: jutustada vähemalt üks lugu ja kaasa lüüa ühislauludes. Loomulikult olid vaieldamatuteks lemmikuteks vaimu- ja õudusjutud, lood veidratest juhtumistest oma elus või vanematelt-vanavanematelt kuuldud palad. Vaikses vanas koolimajas küünlavalgel räägituina tundusid need eriti põnevatena, mis siis, et mõningaid “igihaljamaid” oli allakirjutanu juba oma lapsepõlveski kuulnud ja rääkinud.
Lugude vahele kõlasid laste endi lemmiklaulud. Kui eelmisel aastal kasutasime saateks plaadimuusikat, siis sel korral saatsid meid kitarridel kaks kaheksanda klassi noormeest ? Janno Neimann ja Tiido Korsten. Vahel piisas aga vaiksest sõrmenipsust või bongo-trummidel antud rütmist, et laul kõlama hakkaks. Repertuaar oli päris kirju. Ühtviisi nautisime näiteks nii vanemaid laule, nagu ?Rohelised niidud?, ?Eesti muld ja eesti süda? ning ?Viimne ratsu?, kui ka uuema aja lemmikuid ansamblite Terminaator, The Tuberkuloited ja Smilers repertuaarist. Kordusesitust (loe: selgeksharjutamist) nõuti aga Jaan Tätte ?Ojalaulu?, vendade Urbide ?Imelise aasa? ja Urmas Alenderi mitme pala puhul.
Öö kõige müstilisemal kaheteistkümnendal tunnil võtsime küünlad ja jalutasime läbi koolimaja keerud ja urkad. Mõni otsis Jakobsoni, kes kuuldavasti ikka aeg-ajalt hiliseid või üksikuid koolimajas viibijaid kummitama pidi. Mõni aga püüdis lihtsalt tajuda, milliseid tundeid erinevates kohtades tekkida võib. Mida keegi nägi, kuulis või tundis, jäägu igaühe enda teada.
Kui kuum piparmünditee ja magusad küpsised lõpuks ärevaile meeltele lõõgastust pakkusid, võis igaüks soovi kohaselt kas seltskondlikku vestlust arendada, sõbrale seljamassaazi teha, põhku pugeda või väiksemas seltskonnas lemmiklaule üle laulda. Olgugi et magada tuli võimlemismattidel, kus ruumigi ülearu polnud, ei seganud see ometi koosolemisest rõõmu tundmast. Varahommikul lahkudes jäid korraldaja kõrvu paitama ja südant soojendama ühe osaleja tänusõnad ja hüvastijätukallistus ning paljude sooviavaldus: ?Teeks varsti jälle!?
ÜLLE SÄÄLIK,
C. R. Jakobsoni nimelise Torma Põhikooli õpetaja
