“Sängi heites veidi kurb on meel, kuigi kuusk jääb tuppa kauaks veel…” Kes ei teaks seda Olav Ehala kaunist jõululaulu, mille sõnad on kirjutanud Leelo Tungal.
Tõsi ta on, et kipume ikka pisut ettepoole elama. Pea kadripäevast hakkame jõuludele mõtlema ja neid ootama, kui aga aasta hardaim õhtu käes, hiilib nii suurtesse kui väikestesse südametesse juba mure, et kõige ilusam ja säravam aeg nii ruttu mööda saab.
Homme on kolmekuningapäev ja neil, kes jõule vana kalendri järgi ei pea, on aeg kuusk välja viia. Vanasti pandi kolmekuningaõhtul ahju ka viimased verivorstid ning perepea niristas endale ja naabrimehele vaadist viimase kesvamärjukese.
Olgu tänapäeval õlle ja muu kangema kraamiga kuidas iganes, sest alles vahetasime suure raketiragina ja vahuveini korgimürtsude saatel aastat, aga veelkord verivorste süüa polegi nii paha mõte – talvine tahe toit, mis suurema vaevata lauale jõuab.
Ja küllap tulebki jõulupuu täna-homme lagedaks korjata ja tuleroaks loovutada, toad okastest ja piparkoogipurust puhtaks teha ehk pühad välja saata, sest uue aasta esimene täispikk töönädal on ukse ees. Jaanuari esimene pool on ikka veidi unine, et mitte öelda sinine olnud, aga küllap aasta tasapisi hoo sisse saab. Selleks meile kõigile jaksu ja rõõmsat meelt!
5. jaanuar 2013
i
Pikad pühad lõppemas
