Esimese neist kandis üle televisioon ja seda refereeris ka enamik meediakanaleid. Esimene kõne koputas traditsiooniliselt nii tulevase valitsuse kui ka Riigikogu liikmete südametunnistusele. Teine kõne jäi kahjuks üle kandmata ja enamuses väljaannetes mainimata ka selle tegelik sisu.
Saalist juba välja kiirustanud ajakirjanikud oleksid võinud tähele panna ühte väga väikest, aga olulist detaili, milles oli sõnum meile kõigile. Nimelt seda, et teist, oodatud kõnet ei tulnudki. Ene Ergma jättis oma ettevalmistatud kõne lihtsalt ära. Ta ei jätnud seda ära selle pärast, et tal polnud midagi öelda või tal polnud aega. Ta ei kõnelenud selle pärast, et enamik välissaadikuid olid juba rõdult lahkunud ja ETV oli oma ülekande lõpetanud. Riigikogu saalis esinetakse tihti ka ju lihtsalt meediale, mitte saalis olijaile. Ta jättis oma kõne ära selle pärast, et ta otsustas olla suuremeelne. Just suuremeelsusest jääb meie poliitikute juures liiga sageli vajaka. Näiteid pole vaja kaugemalt kui lähiminevikust otsida.
Tugevaim mandaat
Aga milleks lugeda moraali ja korrata teiste sõnadega juba presidendi poolt öeldut, kui ta ise oli äsja saanud Riigikogu poolt kõigi aegade kõige tugevama mandaadi, 91 häält 101-st. Kui juurde arvestada veel need kolm endist head kolleegi, Europarlamendi saadikut, kes põhiseaduse tõttu ei saanud hääletada, siis neid tundes julgen väita, et Ene skoor oleks kokku 94 olnud. See enneolematu toetus räägib ise enese eest. Ja kui Ene oma alati naeratava näoga tulemuste teatavaks saamisel Riigikogule teatas, et ta jätab oma kõne ära, siis tundus, et tal oli tegelikult klomp kurgus.
Ei taha teiste võimalike kandidaatide kohta midagi halvasti öelda, aga kahtlen siiralt, kas ükskõik milline teine XI Riigikogu liige oleks juhataja kohale kandideerides sellist tulemust saavutanud. Hääletamine on ju salajane ja alati on ka fraktsioonide poolt kokku lepitud hääli ?uitama läinud?. Ene sai ka enamuse nende toetuse, kes on teisel pool koalitsioonijoont ja kellel polnud seetõttu mingit moraalset kohustust tema poolt hääletada.
Mäletan, kuidas Ene sirge seljaga neli aastat tagasi Res Publica fraktsioonis tagatoas sepitsetud otsustele vastu hakkas ja fraktsiooni liikmeid kuluhüvituste või autoliisingute populismi juurest kaine mõistuse juurde tagasi kutsus. Oli neid, kes Ene selja taga halvustavalt rääkisid, et ta teeb lõpuks ikka nii, nagu “äraostmatud? tahavad. Nendes inimestes rääkis vaid õelus ja silmakirjalikkus. Ene jäi iseendaks.
Ütlesin ühes valimiseelses usutluses, et headus võidab. Nii ka läks. Usun siiralt, et Ene on lihtsalt hea inimene, sest teda juhib vastutustunne ning armastus meie rahva ja riigi vastu. Ta ei soovi teistele halba, ei manipuleeri ega halvusta. Kahjuks on Ene enda suhtes tihti vastupidiselt käitutud. Mitmete kombinaatorite kõnepruugis oli ta vaid malenupp, mida sai osavalt liigutada, esimest korda presidendi valimistel ja teist korda Tartu Ülikooli rektori valimistel.
Vaikiv tunnustus
XI Riigikogu esimehe valimine näitas, et nende valimiste tegelik võitja oli Ene Ergma, sest iga Riigikogu liikme selja taga, kes Ene poolt hääletas, on kokku sajad tuhanded inimesed. Mingil kummalisel moel oli see võit ka vaikiv tunnustus talle paljude nende poolt, kes keeldusid või keda ei lubatud Riigikogus presidendi valimistel hääletada. Kokkuvõttes selgus, et nende valimiste lõppvaatus ei olnud mitte palju ennustatud Mardi, aga hoopis Ene kolmas tulemine. Iga kord võimsamalt kui eelmine.
Ene tasakaalukus, siirus ja iseeneseks olemine kõigi oma inimlike vooruste ja puudustega teenisid talle lõpuks usalduse, mis teeb silmad ette kõigile riigimeestele, kes enne teda on sellel ametipostil olnud. Nii võimas mandaat esimese naisspiikrina äratab kolleegides ühtaegu aukartust ja armastust. Seda oli saalis ka tunda, sest aplaus tema pidamata jäänud kõne eest ei tahtnud vaibuda. Ühte Ene siiski ütles. Ta tänas eesti rahvast, kes on endale uue Riigikogu valinud.
Võib-olla ei saa me kunagi teada, mida Ene oma kõnes Riigikogule öelda tahtis, sest lausumata sõnad võivad vahel rohkem rääkida kui sada ja üks kõnelejat kokku. Enel ei olnud vaja ennast sellel hetkel enam kellelegi tõestada. Ta oli oma lahke meele ja soojusega lihtsalt riigikoguliikmete südamed võitnud. Sõnu polnudki vaja.
IMRE SOOÄÄR,
Riigikogu liige,
Reformierakond
