Täiuslikuna näival koidutunnil meenutan oma head vanaema, kes suvehommikuti juba kella nelja paiku majatrepil istus. Kui ma kord, uneliiv silmis ja varbad öösärgisabas, ennast ta kõrvale poetasin, paitas ta mu põske ja ütles: ?Mine voodisse laps, sa segad mind.? ?Kuidas ma saan sind segada, kui sa niisama istud?? ?Ma mõtlen.?
Kuueaastane ei pidanud mõtlemist tegevuseks, vaid veidruseks, mis kuulus täiskasvanute mõistatuslikkuse juurde.
Mürasaaste muudab sõnad kuulmatuks
Nüüd, aastakümneid hiljem, arvan ära tundvat nende vaiksete varahommikuste mõttehetkede tähtsuse. Päev täis liiklushääli, telefonihelinaid ja muruniidukite lärmi on surnult sündinud unistuste ja eos lämbunud mõtete aeg.
Üha süvenev mürasaaste hävitab võimaluse olla pilguke iseendaga ning muudab kuulmatuks sõnad, mida eelistame kellelegi sosinal öelda.
Hommikuvalgusest eraldub veel üks mälupilt vanaemast. Leidnud rohtukasvanud varemete vahelt roostes medaljoni, jooksin saaki vanaemale näitama. Ta tegi selle puhtaks ja klõpsas lahti. Välja pudenes tilluke koltunud foto, millel naeratas sõjaväelase mundris noormees. Pildi taga oli vaevuloetav tindipliiatsiga kirjutatud lause: ?Mõtle sellele, keda armastad.?
Heledail juulikoidikutel hoiangi mõttes oma kalleid pereliikmeid. Hoian ja arvan, et aegade algusest peale pole maailmas olnud neist paremaid ja armsamaid inimesi.
Mõtlen Kanadas elavale 80-aastasele väliseestlasest luuletajale, heale sõbrale, kellega oleme pikka aega vahetanud elektronkirju. Kui läkitasin talle pildi, millel ma jalgrattaga loojangule vastu kihutan, palus vanahärra muhedal naljatoonil mul tollele jalgrattatüdrukule edasi öelda, et on temasse armunud. Virtuaalselt. Ja et kui ta jalgrattatüdrukuga kord kokku saab, kallistab ta tolle suurest rõõmust keskelt pooleks nagu kusiraudsiku.
Ma pole kindel, et kohtumine vanahärraga kunagi aset leiab, sest selle kahjuks räägivad kaugused ja võimaluste puudumine. Senikaua, kuni aeg arutust annab, jäävad meie sõprusest kõnelema mõtted.
Hetke täiuslikkusele jääb õhkõrn petlikkuse kirme
Mõtlen veel ühele sõbrale, kes lamab insuldijärgse halvatusega haigla taastusraviosakonnas. Olen tundma õppinud ta eelistusi ning tean, et südasuvistel päevadel loksuks ta paadis keset Peipsi halle laineid, oodates kala õnge otsa.
Või jätkaks garaa?iehitust, mis haiguse tõttu pooleli jäi. Või istuks, jahe õllepurk küünarnuki kõrval, oma kauni kodu köögis, vaadates, kuidas ta abikaasa kuuma mustsõstramoosi purkidesse kallab. Kasutan haiget sõpra mõttes lohutades oma kirjastaja sõnu: ?Ma vahetaks hea meelega jupi isiklikku õigust selle vastu, et sina vähem kurb oleksid.?
Koiduhahetusest on saanud heledus. Kõrvalmaja hoovis käivitub mootorsaag, mille hääl vaikuse katki lõikab. Enne, kui avan ukse lärmakasse päeva, mõtlen veel kord neile, keda armastan. Ja hetke täiusele jääb vaid õhkõrn petlikkuse kirme.
URVE TINNURI
