Kui Eesti suurema hulga pagulasi vastu võtab, on see kõige muu kõrval ka suur sotsiaalne eksperiment. 1930. aastatel võeti Eestis ette pisut teistmoodi sotsiaalne eksperiment: rajati ligemale 170 uudisasundust. Neist kõige suurem oli Peressaare küla Virumaal.
Uudisasunduste rajamine kerkis päevakorda sellepärast, et maaseadusega tükeldatud mõisate maad olid 1920. aastate keskpaigaks juba valdavalt ära jagatud, aga maasoovijaid oli endiselt rohkesti. Maa oli tollal kõige kindlam toitja ja enamik inimesi, eriti maainimesi, oskas ka sellega midagi peale hakata.
- aastal loodigi Eestis asunduskomisjon (hilisem asundusamet), mille juhtimisel asuti riigi reservmaadele uudisasundusi rajama. Muu hulgas loodeti asundustest leevendust tööpuuduse tekitatud probleemidele. Näiteks põlevkivitööstused Kohtlas ja Püssis, Kunda tsemenditehas jt vähendasid 1930. aastate majanduskriisi tingimustes tootmist ning seoses sellega kaotasid paljud töö.
Et Virumaa idaosas asusid suured riigi tagavaramaad, läks eriti aktiivne asundustegevus lahti just seal. Tudulinna valda, Sonda-Mustvee raudtee äärde Peressaare asunduse rajamise otsus tehti 1933. aasta sügisel. Asunduse üldpindalaks oli planeeritud 1700 hektarit. Talude keskmiseks suuruseks võeti kahe hobuse töönorm (16-20 hektarit), ent kavandati ka 10-15 hektari suurusi ühehobusekohti ja 6-9 hektarisi eluasemekohti. Need olid mõeldud neile, kes elatavad end põhiosas mittepõllumajandusliku tegevusega, näiteks käsitööga.
Peressaarde oli plaanis rajada n-ö tervikliku taristuga asundus. Adomäe jaama juurde pidi tulema alevik tosina krundiga — need olid mõeldud arsti, veterinaari, ämmaemanda, piirkonna teemeistri, konstaabli jt tarbeks. Et lähim, Oonurme kool, jäi Peressaarest seitsme kilomeetri kaugusele, kavandati asundusse oma kool, mis oli mõeldud 120 lapsele.
Asunduse rajamine algas 1935. aastal. Kruntidele ehitati välja nn koosehitused, milles ühe katuse all inimeste eluruumid ning laut ühes talitus- ja aidaruumiga. Hooned olid kavandatud nii, et neid oleks hiljem võimalik laiendada. Asunikud said ka paar hektarit valmis uudismaad, ülejäänud põllu- ja karjamaa pidid nad ise metsast puhastama. Ehitustöid tegid mõnedel andmetel Mustveest pärit müürsepad ja puusepad. Metsa- ja maaparandustöödel, samuti tsementkivide kohapeal tootmisel kasutati vangide tööjõudu.
Peressaarde tuli Viru-, Petseri-, Võru- ja Tartumaalt pärit asunikke. Kõige enam oli ümberasujaid Võrumaalt, sest sealne piirkond oli riigi tagavaramaade poolest kõige vaesem. Maa ja hoonete maksumuse, samuti põllutööriistade, loomade ja viljaseemne ostmiseks võetud riigilaenu tasumiseks anti asunikele aega viiskümmend aastat, kusjuures esimesel viiel aastal polnud vaja midagi maksta.
- aastal pandi nurgakivi Peressaare kuueklassilise kooli hoonele, mille projekteeris arhitekt Erika Nõva. See oli oma aja kohta vägagi modernne: keskkütte ja veevärgiga. 1938. aastal algas seal juba õppetöö.
Mälestuskilde korjamas
Mina puutusin Peressaare teemaga esimest korda kokku üle kolmekümne aasta tagasi, kui kirjutasin tudengina diplomitööd, mis käsitles aastatel 1935-1940 ilmunud ajakirja Tänapäev: nn näidisküla Peressaaret käisid paaril korral uudistamas ka selle väljaande kaastöölised. Kui naabrimees nelja aasta eest ettepaneku tegi kahepere autoretke käigus ka Peressaares ära käia, olin kahe käega nõus. Peatselt pärast reisi sain teada, et Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse Jõgevalt pärit juhataja Elo Lutsepp on koostanud Eesti uudisasundusi käsitleva magistritöö ning et tal on teoksil ka samateemaline doktoritöö (selle mustandist pärinevad enamasti ka käesoleva artikli alguses ära toodud faktid). Kui tänavu augusti keskel potsatas mu postkasti Elo e-kiri ettepanekuga minna üheskoos peressaarlaste traditsioonilisele kokkutulekule mälestuskilde korjama, olin pikemalt mõtlemata nõus.
Nelja aasta tagune vihmane retk Peressaarde oli jätnud sellest paigast kummitusliku mulje: noolsirge kruusatee, mille ääres mõõdukate intervallidega tüüpprojekti järgi ehitatud majad, koolihoone, mille omaaegsest uhkusest veel mõndagi järel — aga ei ühtegi inimest! Tänavu 22. augustil sama koolimaja juurde jõudes nägin hoopis teistsugust pilti: õu oli mitte küll enam esimeses nooruses, ent reibast ja tegusat rahvast täis. Pandi registreerimislehele nimesid kirja, uudistati mappe küla ajalugu tutvustavate materjalidega ja aeti rõõmsat taaskohtumisjuttu. Võõraste inimeste seast avastasin endale üllatuseks ühe tuttava: Laiusel elava Julia Oleski, keda paljud jõgevalased mäletavad kui kauaaegset raamatupoe müüjat. Seda, et ta on rahvuselt tšuvašš, ma teadsin, aga tema seostest Peressaarega polnud mul aimugi.
“Olin kuueaastane, kui me pärast sõda Peressaarde tulime,” meenutas Julia. “Kooli läksin alles üheksa-aastaselt — siis, kui eesti keel enam-vähem selge oli. Teises ja kolmandas klassis hakkasin juba kiituskirju saama. Meid võeti siin väga sõbralikult vastu. Venelasi eriti ei armastatud, aga meie olime ju tšuvašid! Meid just hoiti: ei mulle ega mu kahele õele öelnud koolis keegi ühtegi halba sõna.”
Presidendi lilleneiu
Peressaarlaste kokkutulekul (seda peetakse üle aasta) kohtasin ka Hilda Leppikut, kes on Peressaare koolis nii õppinud kui ka õpetanud. Kui Konstantin Päts 3. augustil 1938 koos asundusameti juhataja Toomas Sinbergi ja põllutööministri Artur Tupitsaga Peressaaret külastas, oli just Hildal au presidendile lilled anda.
“Tulime siia Antslast. Isa müüs seal maja maha, sest siin oli lootust maad saada ja neljalapseline pere paremini ära majandada,” meenutas Hilda Leppik.
Presidendile lillede andmisest jäi talle hinge eriline tunne. Väike äpardus juhtus tal ka: tuulehoog viis tal käest paberi nende lausetega, mille ta rahva ees ütlema pidi. Põllutööminister korjas selle üles, aga ega Hildal seda vaja olnudki: tal oli kõne tekst meeles.
Sellest ajast, kui ta Peressaares õpetajana töötas, mäletab ta vilgast seltsielu. Kultuurikoldeks oligi koolimaja. Kohalikus rahvatantsurühmas oli näiteks 25 paari. Õpilasi oli kooli parematel aegadel aga tublisti üle saja.
“Sõnakuulelikud ja õpihimulised lapsed olid. Et laste kodudes käis pidev uudismaa rajamine, hõljus koolimajas ikka mõnus tõrvalõhn,” meenutas Hilda Leppik.
- aastal suleti Peressaare kool õpilaste vähesuse tõttu. Praeguseks on ajahammas kunagi maakooli kohta tavatult uhke hoone kallal kõvasti tööd teinud. Eriti kiiresti hakkas maja lagunema pärast 2008. aastat: siis jäi hoone tulekahju tagajärjel katuseta. Endised peressaarlased teadsid rääkida, et tulekahju puhkes pärast seda, kui metallivargad gaasilõikuri abil saali seinalt torusid maha lõikamas käisid. Endised peressaarlased mäletavad ka seda, et 1990. aastatel oli koolimajal ja kogu Peressaarel veel lootust paremale tulevikule: sinna kavatseti rajada liikumispuudega laste pansionaat. Kõneldi ka narkomaanide rehabiliteerimiskeskuse loomisest, aga mõlemad plaanid jäid soiku Tudu kandi rahva vastuseisu tõttu.
Kõige rohkem huvitaski mind Peressaare teema juures see, miks see küla lõpuks ikkagi tühjaks jäi. Vastuseid kogunes mitmeid.
“Kohalik Ühispere kolhoos oli küll Mustvee rajoonis pidevalt “punase laterna” rollis, aga kui seegi 1958. aastal tegevuse lõpetas, polnud noortel siin enam muud teha, kui koos vanadega lakkuda,” ütles endine peressaarlane Aadu Tiismaa. “1960. aastatel hakkasidki inimesed tasapisi lahkuma. Ka kooli sulgemine oli suur põnts. Viimase hoobi sai Peressaare aga siis, kui kitsarööpmeline raudtee tegevuse lõpetas.”
Kui Eesti Vabariigi taastamise järel hakati kunagistele omanikele ja nende pärijatele talumaid tagastama, siis peressaarlased ja nende pärijad maid tagasi ei saanud, sest need olid nõukogude võimu tulles veel riigilt välja ostmata.
“Siin otsustas kohalik võim nii, mitmel pool mujal teisiti,” ütles Elo Lutsepp. “Pillapalus näiteks saadi maad tagasi ja seal on hakatud kunagise uudisasunduse elamuid riburada korda tegema.”
Üks kokkutulekul viibinud inimene oli siiski märkinud oma elukohaks Peressaare. Nii et päris tühi pole nimetatud küla ka tänapäeval.
RIINA MÄGI
