Teisalt aga on perekonnaseaduse eelnõu puhul see laialdane tähelepanu mõnevõrra kreeni kaldunud. Nimelt võib ajakirjandust jälgides jääda mulje, et uus seadus piirdub üksnes uuendustega abikaasade varalistes suhetes, täpsemalt vara jagamises lahutuse korral. See on tähtis teema küll, kuid ainult sellele keskendudes unustatakse kõik muud muudatused sootuks. Seadusemuudatusi ei saa kiloga kaaluda, kuid ilmselt on uue seaduse eelnõus kõige radikaalsemalt muudetud hoopis hoolduse ja eestkoste osa. Esmalt aga tuleb siiski ümber lükata üks tõsine väärarusaam, mis on kahjuks võrdlemisi laialt liikvele läinud.
Mehe ja naise vara kasvab võrdselt
Uue seaduse kriitikud väidavad, justkui hakkaks edaspidi abielupaaridele kehtima lahusvarasüsteem. Ei hakka. Lahusvarasüsteem on selline varasuhete korraldus, mille puhul abikaasadel ühist vara ei ole ega teki ning lahkumineku korral kumbki teise varast osa ei saa. Selline võimalus on olemas ja selline võimalus jääb ka edaspidi: kui mees-naine tahavad oma varasuhted sel moel korraldada, teevad nad notari juures abieluvaralepingu. Kuid üldise reeglina selline süsteem kehtima ei hakka.
Uutele abiellujatele nähakse näiteks Soomes ja Saksamaal ette kehtiv varare?iim, mida võib nimetada majanduslikus mõttes ühisvaraks. See tähendab, et tehinguvabaduse huvides on kumbki abikaasa abielu ajal oma vara omanik, ehkki piirangutega: näiteks ühiseks koduks oleva korteri või majaga ei saaks mees ilma naise nõusolekuta mingeid tehinguid teha. Lahutuse korral aga jagatakse abielu vältel soetatud vara väärtus pooleks, kusjuures vara hulka arvestatakse ka abielu jooksul maha müüdu. Seega on ka mõttetu üritada osa vara enne lahutust n-ö välja kantida ? teine abikaasa saab sellestki pool endale.
Peamise erinevusena praegu justkui kehtivast, aga tegelikult mittetoimivast ühisvarare?iimist ei nõuaks uus seadus enam, et näiteks leiba ostes, pangaülekannet tehes või taksoarvet makstes tuleb kõigepealt teine abikaasa nõusse saada. Praegune seadus aga just seda eeldabki.
“Pehmematest? pereväärtustest
Lapsevanema roll pole mitte lapse üle võimu teostada, vaid vastutada selle eest, et lapsele oleks tagatud kõik eluks ja arenguks vajalik. Uus seadus on ses mõttes senisest märksa konkreetsem. Täiesti muutub vanema hooldusõigus: vanema õigused lapse suhtes seotakse tema tegeliku osalusega lapse kasvatamises. Praegu on ka vanemal, kes pole aastaid lapse kasvatamise vastu vähimatki huvi tundnud, õigus “sobival? hetkel last esindada ja tema nimel tehinguid teha ning sekkuda last puudutavate otsuste tegemisse. Edaspidi saaks vanemate lahuselu korral lapse hooldusõiguse see vanem, kes last tegelikult kasvatab, teisele jääb õigus lapsega kohtuda ja suhelda.
Teiseks saab suurema kaalu ülalpidamiskohustus. Praegu on Eesti, kus tööl käiv mees ei pea kodu ja laste eest hoolitsevat naist ülal pidama, selle poolest terves Euroopa Liidus ainulaadne.
Kui lahus elaval vanemal ei ole vahendeid lapsele elatise maksmiseks, peab ta piirama oma vajadusi ja väljaminekuid, et tagada lapse ülalpidamine. See ei ole deklaratiivne säte. Justiitsministeeriumi analüüs näitab, et kui kohus on elatise välja mõistnud, siis enamasti õnnestub see ka täitemenetluses sisse nõuda. Seetõttu tuleb julgustada üksikvanemaid elatisnõuetega kohtu poole pöörduma.
Samuti laiendatakse isa kohustust lapse ema sünnituse ja väikelapse kasvatamise ajal ülal pidada. Kui praegu kehtib selline kohustus ainult abielumeestele, siis uue seaduse järgi peab mees lapse ema ülal pidama ka juhul, kui nad ei ole abielus.
Eestkoste eesmärk on kaitsta piiratud teovõimega laste ja täisealiste isiklikke ja varalisi õigusi. Praegu peab omavalitsus otsustama, kas lubada eestkostjal lapse eest tehinguid teha. Probleem on selles, et sotsiaaltöötajailt ei saa eeldada lapse varaga tehtavateks tehinguteks vajalikke majandus- ja õigusteadmisi. Edaspidi hakkab selliseid asju otsustama kohus. Nii välistatakse ka praegune olukord, kus omavalitsus täidab nii eestkostja kui järelevalvaja ülesandeid ehk valvab iseenda tegevuse järgi.
Kokkuvõttes võib öelda, et ükski seadus ei pane kedagi abielluma ega lahutama. Küll aga tugevdab uus perekonnaseadus lapsele ja vähemkindlustatud kaasale senisest enam kaitset pakkudes peresuhteid ning muudab ka lahutuse kõigile osalistele valutumaks.
ANDRA OLM, justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik
