Homsel südaööl saab Kalliste koduõu rahvast päris täis. Peaaegu kõik nende kallid lähedased, kelle seas ka laste mõlemad vanaemad, elavad ju siinsamas üpris ligidal ning uut aastat tervitataksegi harilikult just siin, Tiiu ja Hannese kodus. Siin on avar õu ja majas palju ruumi. Omaaegne sovhoosi sööklamaja on praeguseks põhjalikult ümber ehitatud ning väga palju on noor pereisa oma kätega teinud. Algset ehitust meenutab kõige enam tugipost keset maja. Vaheseinad on maha võetud ja nii on avatud ruumid läbi suure maja. Niisama avatud tundub olevat ka pererahva elulaad, sest peale oma pere liikmete on selles kodus tavaliselt ikka rohkem rahvast, nii väikseid kui ka suuri inimesi.
Suure perega harjunud
Ka üleeile õhtul olid oma pere Liisbeti ja Annabeliga mängima tulnud Tiiu vennatütar Pille-Riin ja Liisbeti pinginaaber Hanna-Kristiina. Pisike Hans-Johannes, kes varsti kaheaastaseks saab, tatsas tähtsa näoga ühe tüdruku juurest teise juurde. Vanem perepoeg Mihkel oli aga omakorda sõpradele külla läinud.
Selle pere laste ema ja isa Tiiu ja Hannes on omal ajal samuti praktiliselt koos kasvanud. “Olime koos ka töö- ja puhkelaagris ja mõlemad mängisime hästi rahvastepalli,” naerab Tiiu ning ütleb, et teineteise vigurid ja head ning halvad küljed olid teada ammu enne abiellumist.
Tiiul on neli õde ja kolm venda. Peale kahe õe, kellest üks elab Viljandis ja teine Saaremaal, on kõikide kodud siinkandis lapsepõlvemaadel üksteise lähedal ja enamikul on ka suured pered. Hannes, kellel on vaid üks vend, on suure perega tänaseks nii harjunud, et ei kujutaks elu muudmoodi ettegi.
Kui lapsed kusagil ära on või õhtul magama läinud, pidavat kodu olema justkui harjumatult tühi, sest muidu on ju majas ja õues ikka pidevalt lapsi askeldamas ja ringi sibamas. “Päris imelik on siis olla,” ütlevad Tiiu ja Hannes. Nii külas kui ka reisimas ja mitmesugustel üritustel käiakse ju ikka kogu perega. Suurematel tähtpäevadel on aga viimasel ajal koos oma pere, sugulaste ja tuttavate lastega enamasti selles kodus olnud ka kaks Siimusti lastekodu last. Viimati olid nad siin jõulude ajal ning said oma käega verivorstegi teha. “Oleks auto suurem, võiks neid rohkem endaga kaasa võtta, pühade ajal näiteks kalmistule ja kirikusse,” kahetseb Hannes.
Stipendiumiraha eest arvuti
“Arvuti on meil juba ära ostetud,” osutab pereisa Hannes viimati soetatud varandusele. Kõige suurem asjatundja oli ostmise juures muidugi 17-aastane Mihkel, Luua Metsanduskooli teise kursuse poiss. Tema on ka koolist kodus olemise ajal arvuti kõige agaram kasutaja. Aga ära kulub see kõigile, mida aasta edasi, seda enam. Seepärast valitigi välja võimalikult kaasaegne variant. Vana oligi üpris aegunud. Kahju ainult, et kohalik alajaam ei võimalda internetiühendust. “Võib-olla suvel saab,” loodab Hannes.
Et stipendiumi taotlemisel tuli märkida ka, milleks seda kasutada plaanitakse, siis oligi perekond Kallis kirja pannud arvuti kui pere jaoks praegu kõige vajalikuma asja. Suusad ja muu sporditegemiseks vajalik on lastel olemas, selle eest on nad spordilembese perena alati hoolt pidanud.
“Ega me ei uskunud küll, et meie selle stipendiumi saame. Ikka päris kaua aega kaalusime enne, kui taotluse ära saatsime,” tunnistavad Tiiu ja Hannes. Nad ise polekski vast taotlema hakanud, kui ei oleks olnud ärgitajaid. Pealegi tundus olevat paberihulk, mis asjaga kaasas käis, samuti tüütult suur. Aga muretsetud need iseloomustused, tõestused ja muu selline töökohtadest, koolidest, laste ringijuhtidelt jne lõpuks ikka said ja ilmselt olid need nii veenvad, et perekond Kallis ühena kahekümne viie Eestimaa tublima suurpere hulka arvati.
Hea meel oli selle auga välja teenitud tunnustuse üle küll, mis seal salata. Ja eks uus arvuti läks ju tõepoolest ka asja ette. Eks see kõik ole ju ka hoopis midagi muud kui näiteks mingi toetuse taotlemine vallalt. Viimast võimalust pole nende pere seni veel kasutanud. “Igaüks peab ikka ise oma eluga hakkama saama,” on pereema Tiiu veendunud. Mõni aasta tagasi, kui nende kodus tulekahju oli, pakkus vallavalitsus neile aga ise abi. Kõige ülejäänuga ? lammutamise, koristamise ja remontimisega ? sai pere sugulaste ja sõprade abiga ise hakkama. “See oli õnnelik õnnetus,” leiab pererahvas ning ei pea vajalikuks sellel enam tagantjärele pikemalt peatuda. Eluga tuleb edasi minna. “Üleliia muretsemine ja virisemine pole kunagi kuhugi viinud,” ütleb Tiiu.
Rõõmsameelsed ja hakkajad
Hakkajad tunduvad selles peres olevat tõepoolest kõik, nii suured kui ka väikesed. Seda juttu, et kusagilt tööd leida pole, Tiiu ja Hannes samuti hästi uskuda ei taha. “Paremat asukohta suure maantee ääres Põltsamaa ja Jõgeva vahel annab otsida. Nii masendav see töötuse asi ikka ka ei ole, nagu räägitakse. Kui lapsed saavad siit koolidesse ja huviringidesse käia, eks siis ole täiskasvanutelgi võimalus välja pääseda. Kolhoosiajad on ju ammu möödas ja muutustega tuleb paratamatult harjuda,” on Kallise pererahvas ühel meelel.
Pereisa Hannes, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, on praegu, mil Tiiu pesamunaga kodune, pere ülalpidamisega seni toime tulnud. Tiiu aitab hoida külalapsigi ja nii saab mõni inimene veel tööl käia. Kui pisike Hans-Johannes sügisel lasteaeda läheb, eks siis näeb, mis edasi saab.
Pere lastel on aga tegemisi ja käike sedavõrd palju, et nende liikumisega kursis olla tundub lausa keeruline. “Meil annab asjadega graafikus püsida. Õnneks nad ise teavad, tulevad ja ütlevad, kuhu ja millal vaja minna ja kus midagi tulemas. Koolis läheb neil ka hästi,” ütleb Tiiu.
Mihkel on Luua Metsanduskoolis oma kursuse üks parimaid õpilasi ning kuulub sealsesse võrkpallivõistkonda. Tema on nüüd kodus peamiselt ainult nädalavahetustel. Liisbet ja Annabel käivad laupäeviti kodu lähedal pühapäevakoolis, mängivad plokkflööti ja esinevad vahel väljapool Eestitki. Liisbet käib peale selle ka Põltsamaa kiriku juures laulmas, Annabel aga kahel korral nädalas Jõgeval muusikakoolis. Mõlemad on ka kanged sporditüdrukud ning võitnud oma vanusegrupis mitmeid jooksuetappe ja -võistlusi nii Jõgeva vallas kui ka mujal. Kui vähegi võimalust, on vanemad neile ikka kaasa elama ja ergutama läinud. Kuremaal peetud tervisepäeval oli aga tüdrukutel eriline loosiõnn olümpiavõitja Erika Salumäe käe läbi. Viimasel lasti välja loosida kaks jalgratast ja juhtus nii, et ühe võitis Liisbet ja teise Annabel. See oli üks imedest, mis tänavusel aastal juhtus ja mida annab mäletada.
Siimusti kooli, kus selle pere mõlemad tüdrukud õpivad, ei väsi nende vanemad kiitmast. “Sealsed õpetajad on täielikud oma ala entusiastid ja lastel on väga huvitav elu ning võimalus nii paljude asjadega tegelda. Tänu sellele koolile on ka meie lapsed nii aktiivsed. Ilma Siimusti koolita ei oleks ilmselt meie pere saanud stipendiumigi,” leiavad lapsevanemad Tiiu ja Hannes.
VAIKE KÄOSAAR
