“Möödunud aasta oli meie perele keeruline. Novembris suri mu isa ja sellega on nii raske leppida olnud. Detsembris sündis lapselaps, poeg Kaimari Silver, jõululapsuke. Aga kuu lõpus helistati ja öeldi, et oleme võitnud stipendiumi. Selline see elu on, rõõm ja kurbus koos,” räägib pereema Agnes pisarsilmi. Siis aga tulevad suurde peretuppa üksteise järel pere noorimad võsud ? koolitüdrukud Kelli ja Kaisa ning lasteaialapsed Kati ja Kerda. Lõpuks saabub ka isa Harry ja nii saame nad kõik ühe pildi peale. Kümneaastane Kelli ja kaheksane Kaisa kipuvad seejärel arvuti juurde, viieaastasel Katil ja kolmeaastasel pesamunal Kerdal on aga oma mängud.
Vabadus oma talus tööd teha
Maja, kus praegu elatakse, on Agnese lapsepõlvekodu. Laudas on kaheksateist lüpsilehma ja neli mullikat kevadeks lüpsma tulemas. Sead ja kanad on ka, kassidest ja koertest kõnelemata. Oma talu ongi viimasel ajal olnud Kallaste peamine elatusallikas. Üle päeva käib Rakverest piimakombinaadi auto ja viib piima kodunt ära. Toidulauale pole peale või ja leiva eriti midagi muud poest vaja tuuagi. “Kõvad piimatarbijad oleme me kõik, kanamunad on omast käest ja kolm-neli korda aastas saab pere tarbeks ka siga tapetud. Kohupiima teen ise. Võid pole veel teinud, aga võib-olla võtan sellegi asja tulevikus käsile. Leivategemisest olen ka juba ammu unistanud,” räägib Agnes. “Eks peab ju naha kuidagi toore hoidma,” lisab pereisa Harry. “Laste pärast tuleb pingutada,” kinnitavad mõlemad. Agnes tunnistab, et ega see oma talu talitus just kerge ole. “Praegu on laudas kõik käsitsitöö. Täistööpäevad ilma puhkepäevadeta. Ikka igal hommikul kella viie ajal lauta, et selleks ajaks tuppa jõuaks, kui lapsed kooli ja lasteaeda minema hakkavad.”
Samas teab Agnes kindlalt, et kui ikka vähegi tervist on, peavad nad loomi edasi. Tema on loomadega väiksest peale harjunud ja pole seal mingit erilist kunsti. Peamine, et loomad terved oleksid ja korralikku sööta saaksid. “Piimakombinaadid hindavad praegu juba väiksemaid tootjaid rohkem. Nendelt see õige juustupiim ju tulebki. Eks see suurfarmide piim ole rohkem lurr, kui loomi ikka silomassiga söödetakse ja sees peetakse. Meie lehmad on suvel koplis ja talvel saavad korralikku heina,” räägib Kallase pereema ning kinnitab, et kui ka praegust lehmakarja poleks, peaksid nad oma pere jaoks ühte-kahte lehma nagunii.
Oma kodus tagasi
Kümne aasta eest oli vanim tütar Kelli vaid mõnekuune, kui Agnes ja Harry otsustasid hakata elama siin, Agnese sünnikodus. Vahepeal kümmekond aastat tühjana seisnud paksude kivimüüridega kunagine mõisahoone oli trööstitus seisus ja ustest-akendest vaatasid nõgesed sisse. Lausa omaette ooperit kujutas kogu maja enda käsutusse saamine, sest üks majapool oli riigi käes ja bürokraatiamasinad halastamatud. Pealegi oli see riigi omandus päris põhjalikult ära laguneda lastud. Et talv oli varsti tulemas, alustas Harry majas ühe toa elamiskõlblikuks tegemisega. Tänaseks on pereisa jõudnud majas juba väga palju teha, laed madalamaks ehitada ja põrandad kõrgemaks tõsta, korralikud ahjud ehitada jne. Hoone on hakanud tasapisi ilmet võtma, peale selle on Harryl tulnud ehitada piimaruum ja muudki tarvilikku. Möödunud aasta kõige suurem töö oli kahtlemata sõnnikuhoidla rajamine. “Nüüd tuleb juba otsast hakata remonti tegema seal, kus alguses sai suure kiirusega ehitama hakatud,” tõdeb Harry.
Agnes on oma koju alati tagasi igatsenud. “No ma kohe olen selline kodulembene, pole midagi parata,” ütleb ta. Kui ta pärast kaheksanda klassi lõpetamist ametit õppima läks, oli juba mõne kuu pärast nutuga kodus tagasi olnud. ?No lihtsalt ei suutnud kaugel olla?. 16-aastasena sai Agnes endale lehmadegrupi ja ega tal laudatöö vastu pole kunagi midagi olnudki. Kolhoosi ajal tunnistati ta sageli parimaks lüpsjaks ja anti autasusid. Hiljem koolitas Agnes ennast seemendustehnikuks ja on selle ameti peal olnud nii omaaegses Saare kolhoosis kuni selle laialiminekuni ning ka Palal ja Palamusel, kus käib puhkepäevi andmas praegugi.
Kuigi Agnes sai omal ajal Voorele mugavustega korteri, kiskus hing ikka siia, koju. Siin pidas ta ema juures loomi ja käis Voorelt talitamas ning tihtipeale läks korterisse tagasi päris raske südamega. “Kas seda loomapidamist ja rahmeldamist just nii palju vaja oligi. Aga olin noor ja tahtsin rohkem raha. Kui auto ostsin, leidus kadestajaidki, aga kõik oli ju oma kätetööga saadud. Et olin kahe lapsega üksikema, siis tuli endale aru anda, et siia elama tulla pole võimalik. Saatus viis aga õnneks Harryga kokku. Tema on ehituseinimene. Ema hakkas ka ütlema, et mis te, lapsed, seal Voorel korteris jändate. Tulge ära maale, panete ahjud kütte ja olete soojas. Keskküttega läksidki Voorel asjad korrast ära. Harry on see tegija olnud, mina toimetan rohkem laudas lehmadega,” räägib Agnes. Harry omakorda võib öelda, et ega töödel polegi otsa näha. Aga hea on see, et talus oled iseenda peremees ja kõik, mis teed, on endale tehtud, õigemini lastele, sest just nende nimel on mõtet nii ehitada kui ka tulevikuplaane pidada. Tänavuseks aastaks on nende perel igatahes päris suured plaanid. “Kevadel tuleb vili maha panna. Vili läheb ju järjest kallimaks ja kes seda varsti enam osta jõuabki. Eks siis tuleb ka kombain muretseda ja kuivati üles ehitada,” arutleb Harry.
Head õppijad ja laululapsed
Kuigi puhkepäevi on eriti loomade pärast raske korraldada, on seni siiski keegi paariks-kolmeks päevaks lauta lüpsma leitud, et saaks lastega mõne reisi kuhugi Eestimaa ilusamasse paika ära teha. Tõsi küll, asendaja leidmine muutub üha raskemaks. Aga tüdrukud ootavad juba suve ja oma ekskursiooni väga ning nende lootusi ema ja isa petta ei tahaks.
Õppimine läheb koolitüdrukutel Kellil ja Kaisal igatahes hästi, mõlemad käivad ka huvialaringides ning on igapidi aktiivsed lapsed, nagu õpetajad ka stipendiumi taotlemiseks nõutud iseloomustustes kinnitanud on. Laulda aga armastavad kõik selle pere suuremad ja väiksemad piigad väga. Neljakesi on osa võetud ka Voore laste traditsioonilisest Laulusillerist ning enamasti ka auhinnalisi kohti saadud. Kellile on ostetud süntesaator, millel tüdruk nüüd püüab omal käel noodi järgi mängima õppida. “Huvi on, tal oleks juhendajat ja õpetust vaja. Järgmiseks sügiseks tahaksime teda küll kas siis muusikakooli või mingisse muusikaringi panna. Tänu stipendiumile on see nüüd ka võimalik,” arutlevad ema ja isa. Lauluand on tütardel ilmselt emalt pärit. “Olen elus päris palju laulnud. Kooli ajal koorides ja ansamblites ja hiljem valla segaansamblis. Omaette kodus laulan tihti. Kui tuju halb, siis kohe kindlasti ja kõvasti, eriti laudas,? tunnistab Agnes. See pidavat aitama. Aga kõige enam aitab pereema arvates siiski optimism. Seda näib Kallase perel ka jätkuvat. Agnes üritab seda Voore kooli hoolekogu eestseisjana teistele lastevanematelegi sisendada ning tahab neid ärgitada ka rohkem kooliga sidet hoidma, ühiselt asju arutama, et mured saaksid südame pealt õigel ajal ära räägitud.
VAIKE KÄOSAAR
