Pentsikused maailma vägevate vahel

Maailmapoliitika on äärmiselt peen ja keeruline, samas suuri jooni visandades on kõik veel selgem kui prillikivi.


Enamasti jaguneb maailm kolme suurde ossa – kõik see, mis toimub USA-s, mis toimub Aasias (loe: Hiinas) ja mis toimub Euroopas. On veel üht-teist tilulilu, räägitakse ka natuke Venemaast, mis ekspertide sõnul on tänaste näitajate järgi pigem Mehhiko suuruse majandusega kui suure tahtmisega suuri asju määrata.

Venemaa on meile kahtlemata oluline. Juba seetõttu, et tegemist on naabriga ja temast me ei pääse, kuid ka ametlik Eesti välispoliitika sõidab vaikselt ennast suureks mängivast riigist alatihti mööda. Debatt selle üle, kas meie riigipea läheb ikka Moskvasse 9. mail või ei lähe, ei võtnud meedias väga vedu, küll aga puudutab suurel määral, kui liha hind on sõltuma pandud Hiinas möllavast seakatku epideemiast. Või kui USA ja Hiina jätkuvalt peavad sõda tariifide küsimuses. Või kui Kreeka majandus ja finantssüsteem Euroopas vajab lisavahendeid.

Viimati nimetatutel on suur, kui mitte öelda väga suur, mõju meie elule ja olule. Eesti, vaeseke, peab oskuslikult hoidma nii ühe kui ka teise suure poole, sest sellest sõltub ennekõike meie heaolu. On ju kummaline mõelda, et peaminister Jüri Ratase hiljutisel visiidil Washingtoni allkirjastasid nad USA asepresident Mike Pence’iga 5G-võrkude turvalisuse-teemalise avalduse, mis suure tõenäosusega välistab Hiina tehnoloogiagigandi Huawei toodete kasutamise meie tuumikvõrkudes. Hiina oli nördinud ja teatas, et selline asi teeb neid murelikuks.

Siis aga potsatab meilikasti maaeluministeeriumi pressiteade, milles teatatakse, et soovime laiendada liha eksporti Hiinasse. Maaeluminister Mart Järvik kohtus Hiina tolliameti aseministri Li Guoga. Minister tõi kohtumisel välja olulised teemad, millega Eesti sooviks edasi liikuda. „Soovime laiendada oma Hiina turule lubatud toodete nimekirja. Seetõttu oleme alustanud läbirääkimisi veiseliha ja tursa ekspordiks,“ ütles minister Mart Järvik.

„Veiseliha küsimustiku esitame Hiina võimudele järgmise aasta alguses ning tursa osas soovime luba saada lihtsustatud korras. Loodame, et juba kokkuleppeni jõudnud linnuliha ekspordil jõuame kiiresti huvitatud ettevõtete registreerimiseni,“ öelnud minister.

Mis me sellisest asjast siis siin Jõgeval ja mujal Eestis arvama peame? Ühe käega justkui antakse, teisega võetakse. Me peame arvama olukorrast nii Hongkongis, Tiibetis ja Taiwanis ka ometi midagi? Või ei pea?

Loomulikult oleme rõõmsad, kui saame omi kaupu müüa põhjatule Hiina turule. Kes ei tahaks olla veel rikkam ja omada veel rohkem asju? Teisalt on hirm selle ees, et suure ja veel kommunistliku riigi kapital hakkab määrama või vähemalt kujundama paljudes valdkondades meie elu, sekkub meie kõnede ja nutikasutuse jälgimisse kui ka Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli ehitamise kavadesse, millesse Hiina kapital arvatavalt kaasatud on.

Mõtlen kui raske on ikka olla Eestist välislähetuses või töötada muul viisil välispoliitika kujundamise heaks. Tundub piltlikult, et mida üks osakond teeb, tuleb teisel osakonnal kohe pea peale pöörata. Või siis nagu see kuulus muinasjutt harakast katusel – nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti.

Parema meelega hoiaks noka kinni, kuid edasikestmise huvides tõmbame ta jälle lahti. Ja siis kahtleme, kas see kasulik on? Jah, elame suures maailmas.

INDREK SARAPUU, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus