Tagantjärele teame, et sügisel 1954 oli Pent Nurmekund tulnud siiski Tartusse töökohta otsima. Ülikooli kaadrite osakonna juhataja Ilus Helene (Jenny Nõu)ja ülikooli rektor vastasid, et ülikoolil pole tema erialal küll mingit kohta pakkuda.
…
Olin just 1955. aastal lõpetanud Tartu ülikooli ning saanud töökoha Tartus J. Liivi tänaval asuvasse ajaloo keskarhiivi, kuid mul jätkusid sidemed ülikooliga. Nii saingi teada, et ülikoolis olid alanud hiina keele loengud, mida pidas Pent Nurmekund. Sain teada, et nendele loengutele olevat tulnud väga palju kuulajaid. Ilmselt oli see vastassuund üldisele venepoolsele suunitlusele ja muus maailmast äralõigatusele. Varsti kujunes loengute pinnal välja orientalistikakabinet.
…
Vestlesin oma keeleõpetaja Paul Aristega. Tema siis soovitaski mul minna taani keelt õppima Pent Nurmekunna juurde.
…
Pent Nurmekunnal kui võõrkeelte õppijal ja õpetajal oli omapärane meetod. Ta kõneles oma õpingute kohta seda, et oli igast keelest pähe õppinud ühe romaani, et niiviisi omandada keele eripära. Hiljem ta romaane enam ei lugenud, sest pidas seda ajaraiskamiseks. Milleks peaksin raiskama aega väljamõeldud asjadele?” – selline oli tema selgitus ja põhjendus. Oma õpilasteltki ei nõudnud ta ühegi romaani täielikku päheõppimist, sest ega kõikidel inimestel pole nii hea mälu. Keeletundides esitas ta siiski aeg-ajalt mõne päheõppimiseks mõeldud lause.
…
Teise võõrkeelena õppisin Pent Nurmekunna juures hollandi keelt.
..
Hollandi keele õppimisel nägin Pent Nurmekunna juures tema põhilisi iseloomujooni. Need olid optimism ja positiivne ellusuhtumine. Selle näiteks võib tuua tema mälestused vangilaagrist, Ta ei jutustanud kunagi sealsest karmist elust, julmusest, raskest tööst ega kannatustest, vaid hoopis kiitis sealset olustikku, et oli palju erinevaid keeli valdavaid inimesi, kelle abil oli võimalik õppida uusi keeli. Nii jutustas ta, et kaasvangide hulgas oli ka hollandlasi. Ilmselt olid need Narva rindel 1944. aastal Nõukogude vägede vastu võidelnud Madalmaade üksusse kuulunud mehed, kes langesid siis sõjavangi.
..
Lisaks õpetaja ja õpilase suhetele võõrkeeletundides kohtusime palju kordi sama teaduskonna õppejõududest kolleegidena. Omavahelistes kõnelustes olime sama meelt rahvusküsimuses ja isamaalistes asjades.
Mäletan sedagi, kui ta pikka aega vanapoisina elanud mehena abiellus Salme Nigoliga. Vestlesin viimasegagi. Tundsin heameelt, et mu hea õpetaja on lõpuks leidnud inimese, kes vajaduse korral tema eest hooitseb. Ega Pent Nurmekund olnud põhimõtteline vanapoiss. Lihtsalt pikad rännuaastad ja vangilaager ei andnud talle võimalusi naisevõtuks.
Tartus ja Turkestanis
Haljand Udam
Haljand Udam (1936-2005) oli orientalist, esseist ja tõlkija, filoloogiakandidaat (1971). Lõpetas Tartu ülikooli geoloogina.
…
Ida keeli õppis TRÜ orientalistikakabinetis. Täiendas end 1963-1964 ja 1991 Taškendis, 1967 -1971 Moskvas ning 1980. Aastail Dušanbes. Kaitses Moskvas NSVL Teaduste Akadeemia orientalistikainstituudis väitekirja „Sufismi luule terminoloogia pärsia keeles”.
Töötas 1971. aastast Eesti Entsüklopeedia toimetuses. Avaldanud eesti keeles iraani ja araabia klassikalist luulet ja proosat, tõlkinud pärsia, tadžiki, usbeki, hindi ja urdu nüüdiskirjandust.
Pent Nurmekund oli traagiline kuju – juba oma päritolu ja põlvkonnakuuluvuse tõttu. Kehv kodu talle palju lubada ei saanud, tuli otsida ise võimalusi, pahatihti poolikuid, reisida ja isegi nälgida.
Ta on kirjutanud 1979:
Miust kasve inimen, kel suu on pilgen kaibit,
üits ärä vintsutet nink narrit narr…
Kui üitskõrd viil saass miulle elu luudu,
Sõs tahas küll, et käsi parpest käüss…
Alustasin Pent Nurmekunna juures pärast seda, kui ta 1955. aastal Tartuse tuli, hiina keele õppimisega. Aasta hiljem siirdusin edasi hindi keele juurde ja veelgi aasta hiljem, pärast pikka suve Tadžikistanis, jäin lõplikult pärsia keele õppimise juurde.
1940. aastate lõpu ja 1950. aastate Rakvere Kondivalu (Rakvere linnaosa – toim) ei olnud mõistagi kõige soodsam lähtepunkt niisuguse kaugemale maailma viiva teekonna alustamiseks.
Ei olnud võimalik midagi õppida ja ei olnud ka kedagi õpetamas. Kooliraamatukogu oli selleks ajaks juba eestiaegsest kirjavarast ära puhastatud.
…</font>
1954. aastal läksin Tartusse, sest olin juba täiesti kindlalt otsustanud õppida loodusteadust, täpsemalt geoloogiat.
See oli tookord parim valik, hiljutised ideoloogilised ajupesud ei olnud geoloogiat puudutanud ja see oli ühtlasi kõige otsem tee kaugete maade ning ürglooduse juurde.
…
Sel ajal oli Tartusse jõudnud ka Pent Nurmekund ja alustanud orientaalkeelte õpetamist. Ta oli eestiaegne mees. Oma pajatustega tõi ta ülikooli halli argipäeva endisaja vaba akadeemilist vaimu, ärgitas õppima mitte ainult ida, vaid ka lääne keeli. Nurmekund oli lingvist ja polüglott, temale oli esmatähtis keele tegelik ja häälduslik valdamine. Minul paraku sellekohaseid andeid ei olnud, kuid keelte oskamine huvitas mind eeskätt kui vahend pääseda kaugemale kodunt ja lähemale eksootilistele maadele-kultuuridele.
…
Oluliseks sammuks edasi minu orienditeekonnal sai Taškendi ülikooli orientalistikateaduskonnas veedetud aasta. Ühel varasemal Kesk-Aasia reisil olid Pent Nurmekunnal tekkinud head suhted idateaduskonna dekaani Šaislam Šamuhamedoviga, kes oli nõus koolitama tema üliõpilasi. Bürokraatlikud takistused osutusid küll ületamatuteks, kuid vana hea idamaise tava järgi, mis seab sõprussuhted kõrgemale kroonu seadustest, õnnestus neid eirata ja sedasi veetsin ma terve aasta, 1963. aasta augusti lõpust 1964. aasta juulini Taškendis ja kuulasin iranistika-alaseid loenguid. Aineliselt sai see võimalikuks tänu iraani kirjaniku Bozorg Alavi jutustustekogu „Valge müür” tõlke eest saadud honorarile, teiselt poolt toetas mind Otto Samma, kes võttis avaldamiseks Krišan Tšandari lühiromaani „Taevas on selge”, mille olin tõlkinud Urdu keelest.
i
OTT KURS
i
Järgneb
