Valitud peatükke raamatust
i
Järg 8. novembril ilmunud osale
i
Aegamisi kujunes suurejooneline orientaalkeelte õpetamine juba orientalistikakabineti juures, mille rajaja ja juhataja ta oli. Pent Nurmekunna reisid suundusid eeskätt kaugele Aasiasse. Idakeelte kõrval anti talle lugeda kõige raskemaid germanistikaaineid. Sõprade abiga atesteeriti ta magistrikraad filoloogiakandidaadi kraadiks. Ta ise arvas, et sellest ei saa ta targemaks ega muutu rumalamaks. Sõbrad aga teadsid, et palga muudab see ikka paremaks.
Tingimata tuleb märkida seda osa, mis P. Nurmekunnal oli Eesti, eestlaste ja eesti keele tutvustamisel eeskätt Aasias. Taimesüstemaatika dotsent Erich Kukk, kes käis mitmel uurimisreisil Mongoolias, mäletab, et 1968. aastal on ta pidanud minema pealaama (nimetus ebatäpne) jutule ja ennast tutvustama. Kui ta oli selgitanud, et on Eestist, nimetanud laama kaht eestlast, kelle nime ta teab. Need olid Tenissons (meil tuntud buda munk paljasjalgse Tõnissoni nime all) ja Pent Nurmekund.
…
Et ennast mitte killustada, ei õppinud ma orientaalkeeli, kuigi kiusatus oli suur ja õpetaja kutsus mitmel korral. Siiski olen P. Nurmekunna õpilane. Õppisin tema juures pikemat aega prantsuse keelt pärast seda, kui romaani filoloogia õppimine oli pooleli jäänud osakonna sulgemise tõttu. P. Nurmekund püüdis kõiki sõnu ja vorme lingvistiliselt seletada paljude keelte paralleelide abil. Et õpetasin sellal ise keeleteadust, sain tundidest väga suurt kasu. Tunni lõpuks oli läbivõetu täiesti selge. Kõige raskem osa oli aga tundide eest maksmine.
Vähestele on teada, et kümnete teiste keelte kõrval valdas Pent Nurmekund perfektselt liivi keelt. Oma reisidel oli ta enne sõda sattunud hõimuliikumise laineharjal ka Riiga ja liivlaste küladesse. Sellal töötas seal professor Lauri Kettunen, kes kirjutas oma liivi sõnaraamatut (ilmus 1938. aastal Helsingis).
…
Nurmekund õppis liivi keelt Mart Lepste talus Sur-Ira külas (läti keeles Lielirbe). Sellal oli küla liivikeelne. M. Lepstel oli kolm kaunist kasutütart ja nendest kõneldes ei jäänud P. Nurmekund ka küpses eas külmaks.
…
Võiks kirjutada veel ka ajast ja inimestest, kes sellal kandsid ülikooli vaimsust ja suhtlesid ka Pent Nurmekunnaga. Kõigepealt Leo Leesment, kes oskas hiina keelt ja oli parandamatu optimist. Kuigi ta vallandati ülikoolist, jätkas ta tegevust väga madalal ametikohal ja tegi oma ülemusele doktoriväitekirja valmis, uskudes, et ta on vallandatud mingi eksituse tõttu.
Teine oli Elmar Ilus, kes kõndis kepiga, peatas alati tuttavaid ja tahtis teada, kas on juba märke Vene võimu lõppemisest.
Kõikides katsumustes säilitas oma esprii Villem Alttoa, olles teaduskonna lemmikõppejõud. Kuidagi ei tulnud uued ideoloogid toime ajaloolaste Voldemar Vaga ja Julius Madissoniga, kes õpetasid oma ainet marksistliku läbivalgustamiseta. Nimetatuid ja mitut teist nagu Pent Nurmekunda taluti ülikoolis häda sunnil kui apoliitilisi teadlasi, kuid usaldatavateks ei muutunud nad ideoloogilise juhtkonna silmis kunagi. Neil oli aga minule alles aastate pärast mõistetavaks saanud intuitsioon leida mõistjaid ja toetajaid noorema põlvkonna hulgast, kes ei vaevelnud ideoloogiahirmudes.
Meenutusi Pent Nurmekunnast
TULLIO ILOMETS
Tullio Ilomets (1921) on keemik, teadusajaloolane ja muinsuskaitsja, Tartu ülikooli emeriitdotsent. Õppinud 1948-1952 Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas, lõpetanud keemikuna, töötanud Tartu ülikooli orgaanilise keemia kateedris assistendina (1952), vanemõpetajana (1960) ja dotsendina (1965), kaitsnud samas ja samal aastal väitekirja.
…
Eesti looduslike ühendite keemia rajajaid. Uurinud muu hulgas maomürke ja ravimudasid ning koolitanud keemik-restauraatoreid. Tartu ülikooli ajaloo muuseumi idee algatajaid, olnud ülikooli ajalehe aktiivne kaastööline ja Akadeemilise Muinsuskaitse Seltsi esimees.
Valgetähe III klassi teenetemärgi laureaat (2001), Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler (2001).
Tutvusin Pent Nurmekunnaga pärast seda, kui orientalistikakabinet sai 1956. aastal ruumi ülikooli peahoone kõrval asuvas keemiahoones Jakobi tänav 2 (sel ajal Kingissepa 14/16). Orientalistikakabinet asus keemiahoone teisel korrusel, ringauditooriumi vastas. See oli väikene (29,4 m2) ühe aknaga tuba vaatega peahoonele.
…
Keemiahoonest lahkus orientalistikakabinet 1982. aastal, mil ta kolis üle Tiigi tänaval asuvasse ühikasse, nn Vanasse Tiiki. Oli loomulik, et niisuguse orientaalkuktuuride tutvustamise ja nende keelte õpetamise keskuse paiknemine keset keemiahoone laboreid äratas tõsist huvi ka keemikute hulgas. Eriti oldi huvitatud jaapani keelest.
…
Suursündmuseks hiina keele õpperingis oli 1957. aastal Eestit külastanud Hiina Rahvavabariigi ajakirjanike delegatsiooni ühe liikme külaskäik 11. aprillil Tartusse.
…
Pärast rektor Feodor Klementi vastuvõttu tutvus külaline hiina keele ringi liikmetega ning nende hiina keele oskusega. Erilist esiletõstmist leidis üliõpilase Ants Tuulmetsa korrektne hääldamine, märkis Nurmekund oma artiklis (Suursündmus hiina keele õpperingis. – Tartu Riiklik Ülikool, 19. IV 1957).
…
Laiaulatuslikuks ida keelte õpetamise alguseks Tartu ülikoolis tuleb lugeda 1956./ 57. õppeaastat. Jaapani keelega tehti algust 1957. aastal. Osavõtt oli arvukas ning osalejate hulgas oli keemikuid, füüsikuid ja huvilisi teistelt erialadelt. Õppetöö toimus kaks tundi nädalas orientalistikakabineti ruumis. Liitusin jaapani keele õppijatega.
i
(Järgneb)
