Valitud peatükke raamatust
Järg 1. Novembril ilmunud osale
Mees aga tormas sõnatult pimedusse – just nagu teaks ta, kuhu läheb. Ja mina mõõdukal kaugusel ta järel, et jõuaksin vajadusel plehku pista.
Nii me tormasime pimedas ühe majani, mille väravas oli kell. Ta vajutas nupule, majas süttisid tuled ja akna all seisev mees tegi kätega hookuspookusi, millele minu tormaja vastas samaga. Seda etendust vaatasin pealt juba tõelise hirmuga kaunikesti eemalt. Siis avanes uks, mees jooksis välja ja avas värava. Need kaks kallistasid suurest kohtumisrõõmust. Ilma kardinateta aknaist oli näha, kuidas majas sees algas kibekiire toimetamine ja kaeti söögilauda. Naise särav hääl hõikas sööma. Nüüd kohmas mu „röövel”, et tal on reisikaaslane, ja mindki paluti majja. Hirm lipsas pimedusse ja astusime kolmekesi maja poole, mille trepil võttis meid avasüli vastu ei keegi muu kui proua Ader. Minagi tundsin end külalislahke Karl Adra pere õhtulauas oodatud külalisena. Peretütar ja –poeg, keda nägin esmakordselt, ei jõudnud küllalt naerda mu seikluse üle ja tutvustasid maailma esipolüglotti esimese kursuse tudengile. Alles kell viis hommikul väljus Viljandist Tartu buss, mis viis tudengihakatise oma maailmakuulsa saatjaga Tartu ülikooli – Pent Nurmekunda ootas rektor Leningradi teadlasilt saadud info põhjal.
Paul Ariste meenutusi
Pent Nurmekund noorte õpetajana ja innustajana
(Katkend kirjutisest „Pent Nurmekund 60 aastane”. – Emakeele Seltsi aastaraamat nr 12. Tallinn: Eesti Raamat 1966)
Aastate jooksul oli Pent Nurmekund saanud väga mitmekülgse ning hea ettevalmistuse eri ülikoolide suurte spetsialistide juures. Tal on teadmisi väga paljudest keeltest. Ta oskab praktiliselt enam keeli kui ükski teine eestlane.
…
1965. aastal sai Pent Nurmekunna algatatud töö suure tunnustuse osaliseks, kui Tartu Riiklikus Ülikoolis peeti üleliiduline orientalistide konverents. Peab siingi seda eriti rõhutama, et Aasia ja Aafrika keelte õpetamine ja uurimine sai meil kindlalt jalad alla just üheainsa inimese tarmul ja järjekindlal tahtel. Sel ühel inimesel on aga nüüd ohtrasti järglasi.
Kõikide keeleharrastuste kõrval pole Pent Nurmekund unustanud eesti keelt ja sugulaskeeli. 1938. aastal on ta avaldanud huvitava ülevaate eesti keele uurimisest „Übersicht über die estnische Sprachforschung” (Ungarische Jahrbühcer XVIII).
..
Tema kirjutised on olnud mõõduandvad hiina, india ja araabia pärisnimede eesti keelde translitereerimisel.
…
Avaldanud u 1300 teadustööd, sh umbes 50 raamatut. Õpetas välja palju Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste seast pärit keeleteadlasi, oli enam kui 60 väitekirja juhendaja.
Eduard Vääri
Pent Nurmekunnast ja tema ajast
Eduard Vääri ( 1926-2005) oli keeleteadlane, filoloogiadoktor. Lõpetas 1950. a Tartu ülikooli. 1953 kaitses kandidaadiväitekirja sugulusalasest sõnavarast läänemeresoome keeltes ja 1975 doktoriväitekirja liivi keele algupärastest tuletussufiksitest. Pärast doktoritöö kaitsmist professori kohusetäitja, professor (1980), emeriitprofessor (1993). 1976- 1978 Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor. 1990. aastast Eesti Põllumajandusülikooli (nüüdne Eesti Maaülikool) keeltekeskuse õppejõud.
…
Eesti Keele Kaitse Ühingu asutajaid (1999) ja esimees, Soome-Ugri Seltsi ja Soome Kirjanduse Seltsi välisliige ja teiste seltside liige. F J. Wiedemanni keeleauhind (2001), Valgetähe IV klassi teenetemärk (2004).
Eesti humanitaarkultuuri säravate tippude hulka kuulus Pent Nurmekund, kuigi teda eliidi hulgas iialgi ei tunnustatud, kõrgete nimetuste, autasude, preemiate ega toetustega ei pärjatud. Ei makstud talle ka keskmist õppejõupalka. Igas olukorras oskas ta endaks jääda, huumori või irooniaga lohutust leida: kui polnud istet või astet, pani alla ajalehe ja arvas, et on ikkagi pehmem kui ilma; kui ei olnud korterit, elas pooleli olevas kütteta majas ja lohutas ennast, et peale katuse on lagigi peal, kuigi vesi külmus öösel ja hommikul oli raskusi jää lõhkumisega, et näo pesemiseks vett saada; kui ei olnud raha toiduks, lohutas sellega, et paljud loomadki on päevade kaupa söömata. Ainult temale omases laadis oskas ta üle olla kadetsejatest, intrigantidest, trügijatest ja pugejatest, samal ajal ikka mõista andes, et ta neid läbi näeb, kuid ei ütle seda otse.
Pent Nurmekunna elu ja tegevus möödus vastuolulises ajas, niisama vastuoluline oli ta ka ise. Nekroloogidesse koondatakse enamasti saavutused ja ilusõnalised ülistused, nii et inimesed ei näigi erinevat üksteisest. Järgnevas tahan esitada seiku, mida olen kuulnud temalt endalt või temaga lähemalt seotud inimestelt või lugenud kuskilt. Nendes on palju subjektiivset, kuid võib-olla ärgitavad need teisigi kirjutama, et Pent Nurmekunna kohta võiks ilmuda mälestusteos.
(Sellise väljaande koostamisest kõneldi ka Pent Nurmekunna peielauas 5. I 1997: Eduard Vääri oli valmis mälestusteost rahaliselt toetama. – toim.)
…
Kui kirjutatakse, et 1955. aastast alates oli Pent Nurmekund võõrkeelte ja saksa keele kateedri õppejõud, siis on seegi sümboolne. Ta vaid oli selle kateedri koosseisus kas veerandi või poole kohaga.
Esialgu õpetas ta ainult hiina keelt kaks tundi nädalas, oli kodutu ja sissetulekuta. Sellal oli aga kombeks lubada töötajaid töökohtades ööbida kuni korteri saamiseni, nii oli mitme õppejõuga ka ülikoolis. Hiljem sai ta ööbida lõpuni valmimata individuaalelamus, toiduraha laenasid aga sõbrad.
Aegamisi kujunes suurejooneline orientaalkeelte õpetamine juba orientalistikakabineti juures, mille rajaja ja juhataja ta oli. Pent Nurmekunna reisid suundusid eeskätt kaugele Aasiasse. Idakeelte kõrval anti talle lugeda kõige raskemaid germanistikaaineid. Sõprade abiga atesteeriti ta magistrikraad filoloogiakandidaadi kraadiks. Ta ise arvas, et sellest ei saa ta targemaks ega muutu rumalamaks. Sõbrad aga teadsid, et palga muudab see ikka paremaks. Pent Nurmekunna orientalistitegevus on omaette uurimisteema.
i
OTT KURS
