Üheksa kuuga on keskmine vanaduspension tõusnud kolmandiku võrra. See ületab ka kõige julgemas valimisplatvormis lubatud kasvutempo ning kinnitab keskerakondliku pensionipoliitika järjepidevust.
Mitte noorte vastu, vaid vanade kaitseks
Veel 2004. aasta aprillist kuni läinud aasta märtsini oli keskmine vanaduspension ainult 2305 krooni. Seepärast algatas Keskerakond ka aasta tagasi veebruaris Riigikogus pensione ligi 400 krooni tõstva eelnõu, ent nagu mäletame, Juhan Partsi juhitud valitsus (Res Publica, Reformierakond ja Rahvaliit) seda ei toetanud, sest see polevat jätkusuutlik ja tulevat noorte inimeste arvelt.
Keskerakond jäi oma nõudmistele truuks. Edgar Savisaar nõustus läbirääkimistel valitsusliitu minema ainult pensionide järsu tõstmise hinnaga. See on olnud aastaid just meie prioriteet. Uues valitsusliidus saime pensionide tõstmise osas Reformierakonna ja Rahvaliiduga kenasti kokkuleppele. See sai valitsusleppesse ka kirja pandud.
Siinkohal ütleksingi, et õnneks soostus Keskerakonna pakutud pensionipoliitikaga kaua valitsuses istunud üliparempoolne oravapartei. Euroliidu standardid suruvad peale ja kõigile on selgeks saanud, et vallavaestest pensionäridega riik kaugele ei jõua. Res Publica, kes lubas oma kärarikkas valimiskampaanias hoolivust ja kiirendatud pensionitõusu automaatselt koos majanduskasvuga, ei andnud parlamendisaalis pensionitõusu poolt ainsatki häält.
Isamaaliidult ja Sotsiaaldemokraatidelt saime kahe peale kokku neli toetushäält. Kummaline, et peaaegu pooled Toompea saadikud ei hääletanud pensionitõusu poolt.
Pensionitõus tänu heale raha-aastale
Hea, et nüüd võimendas suurt pensionitõusu omakorda sotsiaalmaksu hea laekumine. Praegu kosub keskmine pension ligi 400 krooni. Vähem kui aastaga on pensionitõus teinud 27,5-protsendilise hüppe.
Sotsiaalminister Jaak Aab tundis valitsuse pressikonverentsil heameelt, et paremast maksedistsipliinist ja maksumaksjate kasvanud teadlikkusest võrsunud viljad jõuavad pensionitõusu näol lõpuks ka kõigi nende arvele, kelleta poleks Eesti riiki ega rahvast.
Sisuliselt on see tänuvõlg vanema põlvkonna ees, sest aastaid madalal hoitud elatusrahade arvelt aeti jõukamate kasuks poliitikat ja püüti sotsiaalkulutuste pealt kokku hoida. Julgen küll loota, et sellist pensionide külmutamise poliitikat, nagu Mart Laari kolmikliit (Isamaaliit, Mõõdukad ja Reformierakond) ajas, enam kunagi ei tule.
Pensionärid hakkasid pankadele äkki meeldima
Pensionärid on kuidagi väga järsku pankadelegi oluliseks muutunud. Kümne aasta võrra on kergitatud laenuandmise vanusepiirangut. Hansapank on turule toonud spetsiaalse seeniorpaketi. Nüüd saavad pensionärid paketi raames sularaha kätte tavatingimustest soodsamalt. Telleriteks palgatakse eakaid inimesi, et eakaaslasi usalduslikumalt mõjutada. Laenutagatiseks on midagi ju pea igal vanemal inimesel ? korter, maja, suvila, maa.
Mäletame, et polegi nii ammu, kui pangad tegid kõik, et tülikaid vanakesi pangast eemale lükata. Isegi selleks, et oma raha pangale kasutada anda, tuli aasta aastalt järjest rohkem kroone välja käia. Maanurkades, kus elab palju just vanemat rahvast, suleti pangakontorid.
Ja ikka küsin ma endalt: mis pagana pärast ma oma raha üldse pangas hoian, kui aasta hoiuste intress olematu, vaid mingi 0,2 protsenti? See tähendab ju protsendita laenu. Veel enam, see tähendab miinustega kauplemist, sest inflatsioon teeb selle rahaga, mis me pangas hoiame, oma laastava töö.
Teist võimalust meil paraku pole. Pankade nuumamine on meile kohustuslikuks tehtud. Kui kauaks?
Marika Tuus,
Riigikogu liige, Keskerakond
