Esitasin septembrikuu haigekassa nõukogu koosolekule kaks ettepanekut. Üks neist nõudis proteesihüvitise tõstmist nelja tuhande kroonini ning teise kohaselt tuleb proteesihüvitist maksta kõigile riikliku pensionikindlustuse seaduse järgi pensioni saajatele, olenemata vanusest. Hüvitist oli vaja tõsta, sest hambaproteeside valmistamise hind on tõusnud, kasutusel on kvaliteetsemad materjalid ning mitmed lisavõimalused. Protees ju ise suhu ei lähe. Tööd on keskmiselt viieks visiidiks ja pensionär peab selle kõik kinni maksma. Oluliselt on tõusnud hambaarsti ja teda teenindava assistendi palk. Kindlasti on argumente veel, miks on vaja proteesihüvitist tõsta, kuid haigekassa nõukogule piisas neistki. Hüvitise tõstmine suurendab proteeside kättesaadavust ning tõstab pensionäride elukvaliteeti.
Minu ettepaneku teine pool puudutab hambaproteesihüvitise saajate ringi laiendamist ning selle põhjendamiseks tuleb kaugemalt pihta hakata.
Põhiseadus eeldab, et riik peab tagama igaühele inimväärse äraelamise ning seetõttu on sotsiaalsete õiguste näol tegemist igaühe õigusega saada riigilt hüvesid. Ühtlasi on riik kohustatud aktiivselt tegutsema, et igaühele need hüved tagatud oleksid. Tervis on oluline väärtus, ilma milleta ei ole võimalik enamiku teiste põhiõiguste kasutamine. Vaid tervislik elu saab olla täisväärtuslik ja inimväärne elu. Keeruliselt küll, aga nii saab Põhiseadusest tulenevalt selgitada inimese õigust tervise kaitsele ja riigi kohustusi.
Seadusega peab olema määratud, milles täpselt väljendub igaühe õigus tervise kaitsele. Seadusandja aga peab selle igaühe õiguse kujundamisel lähtuma samuti Põhiseaduses sätestatud isikute võrdsuskriteeriumist seaduse ees.
Pensionäridele makstakse Haigekassa poolt hambaproteesihüvitist Ravikindlustuse seaduse ja sotsiaalministri määruse alusel üks kord kolme aasta jooksul. Hambaproteesihüvitist on õigus saada riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud vanaduspensioni saajatel ja isikutel, kes on vanemad kui 63 eluaastat.
Teatavasti ei ole vanaduspension ainuke riikliku pensioni liik. Pensionikindlustuse seaduse § 5 kohaselt on riikliku pensioni liikideks vanaduspension, töövõimetuspension, toitjakaotuspension ja rahvapension. Riik on teinud vahe sisse, vanaduspensionäril on õigus proteesihüvitisele, aga näiteks töövõimetuspensioni saajal mitte. Samas aga ? kui inimene juba töövõimetuspensioni saab, siis on tal ju tervis rikutud ning suure tõenäosusega vajadus ka hambaproteeside järele. Ta ei peaks ootama, mil 63. eluaasta täitub, sest siis ei ole enam tähtis, millist pensioni inimene saab.
Võib küll vastu väita, et alla 63-aastasel inimesel peavad ikka omad hambad suus olema ning me ei saa üldse proteesidest rääkidagi. Tegelik elu on kahjuks teine. Töövõimetus võib saabuda ka hilises keskeas ja tihtipeale toovad mitmed haigused (või nende ravimine) kaasa ka hammaste kiirema lagunemise. Miks peaks siis inimene ootama aastaid, enne kui tekib võimalus hambaproteesidega oma elukvaliteeti parandada.
Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud pension on piisav kriteerium hambaproteesihüvitise saamise õiguse tekkimiseks. Lisaks on ju kogu aeg arvestatud meditsiinilise vajadusega ehk kui hambad vajavad parandamist, tuleb neid parandada. Kui enam midagi parandada ei ole, alles siis saab rääkida proteesidest.
Haigekassa nõukogu on vanusepiiri kaotamist samuti juba kolmel korral arutanud. Viimasel korral sai nõukogu kindlust, et sotsiaalministeeriumis tegeldakse juba vastava seaduseelnõu ettevalmistamisega. Loodan, et vastava eelnõu väljatöötamine ei võta liiga kaua aega, sest paljud inimesed juba ootavad.
Anname paljudele eakatele inimestele võimaluse teha valik inimväärsema elu kasuks ning paigaldada korralikud hambaproteesid.
Tõnis Kõiv,
Haigekassa nõukogu liige,
Reformierakond
