Sotsiaalminister Tanel Kiik tunnustas augusti keskel Estonia teatri sinises saalis aktiivseid eakaid, kes on loonud vanemaealistele võimalusi kogukonnategevustes osaleda. Tunnustuse said 29 inimest üle Eesti. Jõgevamaalt oli nende hulgas Elle-Vaike Kiik.
„Oluline on väärtustada kõiki inimesi, kelle aktiivne eluhoiak ja tegutsemine on eeskujuks nii noorematele kui ka eakaaslastele,“ ütles sotsiaalminister Tanel Kiik. „Inimesed soovivad omavahel suhelda, ühiselt aega veeta ning olla aktiivsed igas vanuses. Toetavad kogukondlikud tegevused aitavad kaasa ka vanemaealiste üksinduse leevendamisele ning tõstavad meie inimeste ühtsust, võimaluste võrdsust ja heaolu.“
„Postkasti tuli kutse, et Kiik kutsub Kiike,“ muheles Elle-Vaike Kiik, kui rääkis oma käigust ja kohtumisest ministriga. „Minister ütles veel, et ega me sugulased vist ei ole, aga ma lubasin, et uurime,“ lisas kodu-uurimishuviga Elle-Vaike, kes on sündinud Võrumaal ja kandis neiupõlves nime Kudu. „Kiige nimi on abieluga kaasa tulnud ja seda abielu on juba 51 aastat. Siin Vadi kandis on Kiikesid palju. Heino Kiik on samuti siit, ta oli mu ämma ristipoeg. Käis alati meie küla kokkutulekutel. Ja kui tuli, siis jälle väga suure raamatupakiga,“ meenutas ta.
Seitseteist aktiivset aastat
Elle-Vaike on pensionipõlve pidanud juba 17 aastat. „Omal ajal kohe ootasin, et saaks ometi pensionäride hulka, sest nemad olid pildil ja on siiamaani tegijad. Nende peale saab loota,“ rääkis Elle-Vaike Avinurme kandi eakate elust. „Igasuviseid ekskursioone teeme, sel aastal käisime Narvas. Siis pärast öeldakse, et kirjuta. Selle aja jooksul olen muudkui kirjutanud, uurinud ja kohtunud. Olen lihtsalt igal pool huviline ja tahan õlga alla panna. Vahel on tulnud juhiroll ka võtta. Kui mulle pakutakse, et tule loe luuletusi, siis ma ikka loen, ainult tahan ise valida ja otsida,“ ütles hakkaja endine emakeeleõpetaja.
„Kuidas teha nii, et inimesed loeks? Hea oleks seegi, kui nad kasvõi digiraamatuid loeks. Koolikohustuslikke alguseks. Ega kohustuslike hulgas nii halbu raamatuid ei ole, et neid ei peaks lugema,“ arutles ta.
Elle-Vaike Kiik lõpetas eesti keele õpetajana 1966 pedagoogilise instituudi ja läks kaheks aastaks Illuka kooli õpetajaks. „Pärast seda olin Avinurmes ligi 30 aastat. Viimati keelekümblusõpetaja Kohtla-Järve gümnaasiumis. See oli uhke punkt mu õpetajakarjäärile, olen selle üle täitsa õnnelik. Võtsin venekeelsed lapsed ja suhtluskeel oli minul lastega eesti keel. Olin kogu aeg unistanud väikestest lastest, aga ma ei sobinud algklasside juurde, sest laulan pool tooni valesti. Elasingi seal Kohtla-Järvel koolimaja vastas ja olin kõik aeg nende olemas. Kutsusin neid külla ja tegime midagi koos. Alguses õpetasin kõiki ained eesti keeles, vene keelt hakkasid nad õppima alles hiljem. Õpetasin neid neljanda klassini ja sellest seltskonnast on nüüdseks paljud käinud läbi ka eestikeelse kõrgkooli,“ meenutas ta.
Änniksaare küla ajalugu
Elle-Vaike koduloouurimistöö taganttõukajad on olnud nii ERM-i mälestuste kogumise üleskutsed kui ka Iisaku muuseumi välja pakutud teemad. „Tahtsin neist alati osa võtta. Osalejad kutsuti kokku ja anti väike tänukirjakene ka. Hakkasin Änniksaare küla, mis jääb kuus kilomeetrit Avinurmest Tudulinna poole, ajalugu uurima, et küla kokkutulekul oleks midagi teada anda. Käisin läbi kõik majapidamised. Kui ERM uue teema välja pakkus, siis jälle.
Elle-Vaike Tiik on viie raamatu autor. „Esimene raamat „Mudilase mäletämise`“ tuli sellest, et kirjutasin ühe võrukeelse lapsepõlveloo Iisaku muuseumile. Hiljem võtsin sealt perioodi enne kooli ja tegin sellest raamatu. Tütretütar tegi sinna ilusad pildid sisse.“
Teise raamatu pealkiri on „Piimapuki künnapuu“. „Meil oli Änniksaares selline puu ja väsis ära. Teda ei saanud enam kaua pidada, oli oht, et kukub elumaja peale ning tuli maha võtta. See oli nii kurb, et lihtsalt pidin talle raamatu pühendama. Kujutasin ette, mida nii vana, võib-olla 300-aastane künnapuu võis oma eluajal näha ja kuulda. Kõige vanem külaelanik oli siis veel olemas, tal oli selle kohta legend kohe võtta,“ meenutas Elle-Vaike, kes on künnapuu-raamatu pildid ka ise üles võtnud.
Kolmas raamat „Mundriga meestest, eriti Vollist“ räägib Keskküla Kiikede talust välja kasvanud erakordselt huvitava elukäiguga vabadusvõitlejast.
„Kui Voldemar Kiik veel elus oli ja oma kodukohta külastas, ei olnud mul raamatu kirjutamise mõtetki. Ta on küll ühes telesaates mineviku kohta öelnud, et las see olla. Kas ta mullegi oleks midagi pikemalt rääkinud?
Igatahes oli Eesti Vabariigil suur lugupidamine selle mehe vastu, sest ta on üks neist, kes väljaspool Eestit on aidanud Eestil iseseisvuda. Eerik-Niiles Kross on neist teinud filmi ja Edward Lukas kirjutas oma raamatus „Pettus“ sellest mehest. Ma arvan, et selle raamatu kirjutamine on oluline.“
Neljandale raamatule sai pealkirjaks „Nad tulid, olid, läksid või jäid…“. „Sinna püüdsin panna oma mõningaid riimikesi ja mõtteid mitmel teemal.
„„Viimane viiest“ on viienda raamatu pealkiri – viis peatükki ja teemat. Üks neist on minu mehest, kes lubas küll panna sinna ainult tööd puudutavad asjad, kuigi ta on mul kuldsete kätega ja lööb kõiges kaasa.“
Klubi basseiniväline tegevus
Kuigi selle pealkirja järgi paistab, et Elle-Vaike rohkem kirjutada ei kavatse, peab ta järjepidevalt külakroonikat. „Meil on küll väike küla, aga mõnikord ikka midagi juhtub. Panen neid asju ka sisse, mis on Eesti jaoks olulised,“ selgitas ta.
Üheks põhjuseks miks Elle-Vaike Kiik tunnustusele esitati, on kohaliku pensionäride klubi „basseiniväline“ tegevus. „Meie pensionäride klubil Hõbehall on terviseklubi Sinine Lootus. Katsume kõik teha tervise heaks. Novembris saab 15 aastat selles tegutsetud. Eks tahame kõik ilusad ja terved olla,“ ütles ta. Ka vastuvõtul tuli Elle-Vaikel põhjalikult klubi tegevustest rääkida, sest Tallinna Ülikooli andragoogika õppejõud Tiina Tambaum oli sellest väga huvitatud.
ANDRA KIRNA
