Möödunud aasta lõpus alustati USA saatkonnast Peipsiveere Arengu Sihtasutusele eraldatud raha toel eeltöid Peipsiäärsete köögiviljakasvatajate tulundusühistu moodustamiseks. Kõigepealt püüdsime selgeks teha asjast huvitatute ringkonna. Saatsime kõikidele valdadele ankeedi, selgitamaks välja ühistu võimaliku liikmeskonna. Samuti informeerisime elanikke ajalehtede kaudu. Soovisime saada ülevaadet, palju on asjast huvitatud isikuid ja kui palju ning milliseid köögivilju Peipsi ääres täna kasvatatakse.
Selgus, et ühistu loomisest huvitatuid on kokku isegi rohkem kui sada. Nende inimeste peamureks on oma perekondadele majandusliku eluvõime tagamine. Nad on teinud seda köögivilju kasvatades ja müües aastakümneid. Viimastel aastatel on aga vähenenud nõudlus Peipsi äärsetes piirkondades kasvatatava köögivilja järele. Seega köögiviljakasvatajatele vajaliku turu ja tulubaasi leidmine on tegelikult kogu piirkonna rahvale eluküsimuseks.
Uurimusest selgus, et Tartu piirkonnas on enam huvilisi Alatskivi, Võnnu, Peipsiääre ja Meeksi vallas ning Jõgevamaal Torma, Pala ja Saare vallas. Samuti tundsid elavat huvi asja vastu mitmed Mustvee ja Kallaste põlised köögiviljakasvatajad.
Peipsi ääres kasvatatakse endiselt kurki, sibulat
Samuti selgus, et Peipsi ääres kasvatatakse praegu veel täiesti arvestatavas koguses ja hea kvaliteediga kurki, tomatit, sibulat, kartulit. Lisaks veel küüslauku, marju ja muud.
Kõikide köögiviljakasvatajate ühiseks probleemiks on oma saaduste turustamine. Kedagi ei rahulda olemasolev isevoolu välja arenenud turustamissüsteem. See põhineb eravõtjatest kokkuostjatel, kelle eesmärgiks on kaup kokku osta nii madala hinnaga kui võimalik.
Samuti toimub kokkuost valdavalt juhuslikult ja organiseerimata. Suuremad köögiviljakasvatajad on kasutanud mitmeid isiklikke tutvusi ja realiseerivad oma saadusi Tallinnas, Tartus ja mujal. See on osutunud aga küllalt kulukaks ning kasvava konkurentsi tingimustes järjest raskemaks ja ettearvamatuks tegevuseks.
Turu ahenemisest ja karmist konkurentsist (Poola sibul ja kartul) tulenevalt on tootmismahud Peipsi ääres aasta-aastalt vähenenud. Samas kinnitasid peagu kõik tootjad, et nad oleksid soodsate ja stabiilsete turutingimuste ilmnedes suutelised oma toodangut mõne aastaga kordades suurendama.
Seega projektiga algselt püstitatud eesmärk – aktiviseerida inimesi oma ühistu loomisele, eeskätt köögivilja turustamisprobleemide lahendamiseks, leidis täielikult kinnitust.
Valdade vahel suured erinevused
Eelnevalt kogutud teabe alusel korraldasime rea koosolekuid valdades (Koosal, Järvseljal, Kallastel, Piirissaarel ja Kasepääl). Koosolekutel arutasime köögiviljakasvatusega seotud kohalikke probleeme. Ühistu loomise vastu tunti elavat huvi. Mõnel pool olid väga aktiivsed ka kohalikud valla juhid ja see andis meile kindlust ettevõtmise edusse.
Samas joonistusid selgemalt välja ka probleemid ja raskused. Valdade vahel on küllalt suured erinevused. Mõnedes piirkondades on kindlalt esikohal kurgi ja tomati kasvatamine, teistes seevastu sibul ja kolmandates marjad.
Sellest kerkis ka esimene tõsisem küsimus, kas üks ühistu suudab edukalt ja ühtlaselt hästi teenindada kõiki erinevate köögiviljade kasvatajaid? Praegu on veel küsimuse all, kas vajatakse üht või mitut ühistut või on otstarbekas liituda koguni mõne juba hästi toimiva ühistuga. Ka viimaseid on Eestis rohkem kui üks.
Ausalt öeldes, ega me sellele küsimusele ühest vastust kohe ei oodanudki. Leiame, et vastuse sellele leiame veel eeloleval kevadel-suvel. See võib ühistu moodustamisel osutuda koguni võtmeküsimuseks.
Kolmandaks püüdsime saada ülevaadet ka kohalikest köögiviljakasvatajatest kui võimalikest tulevase ühistu juhtidest-liidritest. Selgus, et igas vallas on olemas tublisid ja ettevõtlikke inimesi, kes oleksid suutelised ka ühistut juhtima. Mõnel pool on aktiivsust üles näidanud ka valdade juhid, kes ise tegelevad köögivilja kasvatamisega.
Jõgevamaa valdades on ka mitmeid üsnagi suurte tootmismahtudega köögiviljakasvatajaid, kes on kindlasti teistele eeskujuks selle jaoks sobivaimate tehnoloogiate leidmisel ja rakendamisel.
Kahjuks on meil ka mõningaid kahtlusi, kas ja kuidas tulevase ühistu võimalik juhtkond kokku sobib ja kuidas ollakse valmis koostööks ühise eesmärgi nimel. On selge, et need inimesed, kes päevast päeva tegelevad köögiviljakasvatusega, ei suuda selle töö kõrvalt sama intensiivselt välja arendada ühistu liikmete huvides vajalikku kokkuostu-, töötlemis-, ladustamis- ja turustamisteenuste võrgustikku.
Ilmselt tuleb ühistu liikmetel leida endale ka tegusad tegevjuhid. See aga eeldab täiendavaid arupidamisi ja lisanõupäevade korraldamist.
Aasta lõpus korraldasime Alatskivi lossis suurema nõupäeva, millest võtsid osa paljud ühistu aktivistid. Nõupidamisel tutvusid kuulajad ühistegevuse põhimõtetega ning kuulati ka näpunäiteid praktikutelt. Köögiviljakasvatajate ees esinesid tuntud-teada Raplamaa kartuliühistu Talukartul juhid Kalle Hamburg ja Priit Landman ning tulundusühistu Reola Kartul juhid.
Kõik toonitasid koordineeritult köögivilja turustamise vältimatust. See tuleneb eeskätt asjaolust, et kaasaegne jaekaubandus ketistub ja muutub hankijana järjest nõudlikumaks. Paljude kauplustega varustatud üleriigilised ja rahvusvahelised kaubandusketid (Maksimarket, Konsum, Säästumarket, Selver, T-Market jt) vajavad kvaliteetset köögivilja nn pideva vooluna, väga suurtes kogustes aastaringselt. See loob uue olukorra ka väikestele köögiviljakasvatajatele.
Väiketootjad saavad müüa ühistu kaudu
Väikesi koguseid ja neidki ainult hooajati ? nii, nagu seda pakuvad suurtele kaubakettidele üksi tegutsevad väiketootjad, lihtsalt ei vajata. Kuigi tegemist võib olla kvaliteetse kaubaga, ei sõlmita väiketootjatega lepinguid. Seega on väiketootjatel võimalik oma kaupa müüa ainult ühistu kaudu. See aga eeldabki korrektselt ja laitmatult korraldatud kokkuostu, säilitamist ja pakendamist.
Praktika näitab, et väiketootjad saavad oma probleeme edukalt lahendada ainult ühistegevuse vahendusel – teisi võimalusi, kui just ei soovita langeda ärimeestest kokkuostjate hinnasurve ja diktaadi alla, lihtsalt ei ole. Ühistu liikmete jaoks on oluline ka mahe- ja ni?itoodete arendamine ja ühisturustamine. Ühiselt korraldatud ja asjakohane tegevus ni?itoodete nomenklatuuri, kaubamärkide ja turustusvõimaluste leidmiseks on Peipsiveere elanikele samuti küllaltki oluline ? annab lisatööd ja sissetulekut kõikidele peredele.
On hea, et mitmed vallad on hakanud oma valla rahvale toeks ühistu asutamisel. On selge, et kui tootjad ei organiseeru, siis hääbub Peipsiveere köögiviljakasvatus mõne aastaga veelgi ning inimesed jäävad ilma ka senistest kasinatest sissetulekutest. Piirkond vaesub, töövõimelised elanikud lahkuvad ning areng takerdub. Seda ei soovi ilmselt keegi.
Lisaks üldharivatele sõnavõttudele ja loengutele moodustati Alatskivil ka algatusrühm valdade köögiviljakasvatajatest, kes hakkab välja töötama tulevase ühistu strateegiat ja arengukava ning põhikirja. Leiame, et see tegevus on uue ühistu käivitamiseks määrava tähendusega. Algatusrühmal on suvel kavas tutvuda ka olemasolevate ühistutega. Selleks on kavas organiseerida mitmeid ühisüritusi, seminare ja õppepäevi.
Meil on heameel teatada, et Peipsiveere Arengu Sihtasutus on saanud täiendavalt raha Phare CBC projektile ?Peipsiveer – aktiivne regioon Euroopa idapiiril?. Juhul, kui vallad ettevõtmist väikese omaosalusega toetavad, on võimalik, et hea algatus Peipsiveere köögiviljakasvatajate ühistu loomiseks veel sellel aastal teoks saab.
LIINA MIKS,
Peipsiveere Arengu Sihtasutus