Selleks on meie inimeste järjest suurenev huvi oma rahvusliku identiteedi ja juurte vastu. Lisaks kultuuripärandi materiaalse poole taastamisele ja säilitamisele, on üha rohkem noori huvitatud sellest, kuidas hoida elus ja anda ka meie tulevastele põlvedele edasi eesti kultuuri vaimset pärandit.
Eesti mitmekesist pärimuskultuuri peetakse riigi visiitkaardiks, Eesti Nokiaks, ning selle hoidmise ja säilitamise vajalikkuse üle ei vaidle täna ilmselt keegi. Pigem vastupidi. Jagan veendumust, et nii kaua, kuni meil enestel on huvi meie kultuuri juurte vastu, kestab ka rahvus, ning seda tuleb hoida ja kaitsta.
Mis on tehtud, mis tegemisel
Esimeseks pääsukeseks Eestile ainuomase pärimuskultuuri säilitamisel riiklikul tasandil oli ilmselt 1997. aastal ellu kutsutud Setomaa regionaalarengu programm. Riikliku rahasüsti said erinevad Setomaa projektid ? hakati regulaarselt üllitama ajalehte Setomaa, anti välja trükiseid, tehti raadiosaateid, arenesid Seto Talumuuseum ja Obinitsa Seto Muuseumitarõ, elavnes seltside tegevus ning elustati mitmeid vanu kombeid.
Tulenevalt regionaalarengu- ja kultuuriprojektide erinevast rahastamisprintsiibist, kui esimeste puhul on oluline anda tegevust käivitav rahasüst eeldades, et projekt ise on jätkusuutlik, nõuavad kultuuriprojektid pidevat rahastamist. Sai selgeks, et seto omakultuuri toetamine ei sobinud regionaalarengu programmi ning sellest sai pidevalt rahastatav Setumaa riiklik kultuuriprogramm.
Teiseks väga oluliseks verstapostiks tuleb kindlasti pidada 2003. aastat, kui Kihnu folkloor, käsitöö ja kombestik kanti UNESCO pärimuskultuuride meistriteoste maailmanimekirja, mis ühtlasi tähendas, et Eesti Vabariik võttis endale kohustuse kaitsta Kihnu ja Manija saare kultuurilist keskkonda.
Uueks sammuks, mille elluviimise oleme kultuuriministeeriumis ette võtnud ning mille rahastamine sai kirja kultuuriministeeriumi järgmise aasta eelarvesse, on saarte pärimusliku kultuurikeskkonna programm. Programmi eesmärgiks on püsielanikega saarte ? Saaremaa, Hiiumaa, Ruhnu, Vormsi, Prangli ja Abruka ? kultuurilise ja keelelise keskkonna ning selle eripära säilitamine ning hääbumisel olevate traditsioonide taaselustamine.
Tänaseks on moodustatud saarte esindajatest koosnev programmi koostajate töörühm, mis koguneb lähiajal. Komisjoni ülesandeks on koostada programm ning seada prioriteedid, milliseid tegevusi või milliseid valdkondi peaks esmajärjekorras toetama.
Nii, nagu igasuguste projektide puhul, on ka kultuuriprogrammide puhul selge, et lisaks rahastamisküsimustele (mis on kindlas seoses antud piirkonnast valitud poliitikute prioriteetidega) sõltub (kõik) kohapealsetest vedajatest ? olgu need siis üksikisikud, organisatsioonid või kohalikud omavalitsused. Juhul, kui kohapeal huvi puudub, pole ka riiklikust rahasüstist abi.
Peipsiääre kultuuriprogramm juba 2009?Mõni aeg tagasi, kui külastasin maakonnavisiidi käigus Tartumaad, vaatasin loomulikult üle ka Peipsiäärsed külad, kohalikud kultuuriobjektid, nagu Kolkja kultuurimaja ja vanausuliste muuseum, mille kaudu tutvusin vanausuliste kultuurilise omapäraga, ning kuulatud sai ka kohalike rõõme ja muresid.
Siiani on riik läbi erinevate tegevuste toetanud mitmeid Peipsiäärse piirkonna tegevusi, nii kultuurilisi, keskkonnaalaseid kui ka ettevõtluse arendamisega seotuid ent tervikkava arenduste osas puudub. Paar aastat tagasi sai aktiivsete reformierakondlaste kaasaabil loodud Reformierakonna Peipsimaa töögrupp, mis on analüüsinud hetkeolukorda, pannud kirja piirkonnale sobiva võimaliku kultuuriprogrammi stsenaariumi ning olnud aktiivsed kaasarääkijad Peipsiveere arengut puudutavates ümarlaudades. Need samad väärt mõtted kandusid üle ka Reformierakonna valimisprogrammi ja sealt edasi koalitsioonilepingusse.
Et piirkondliku kultuuripärandi säilimise nimel on viimane aeg tegutseda, on ministeeriumil soov käivitada peipsiäärse kultuuriruumi programm, mis aitaks veelkord heita pilk tehtule, kaardistada ühised eesmärgid ning vedajad, et juba ülejärgmisel aastal võiks esimesi vilju maitsta.
LAINE JÄNES,
kultuuriminister, Reformierakond
