Leeloringi mõte on õpetada emadele selgeks mitmeid laulumänge, mida nad oma lastega ka kodus mängida saavad. Esimesse tundi tuli emasid nii alla aastaste kui ka 2-3-aastaste lastega: beebidel on ju tihti paar-kolm aastat vanemaid õdesid-vendi, kuhu siis needki leelokooli tulles jäetaks?
Päris pisikesi lapsi meeldib vist igale emmele süles hüpitada ja kui selle juures veel laulusalmi järgi taldu ja sõrmeotsakesi masseerida, siis on tulu sellest juba mitmekordne. Lapselegi meeldib laulev ja rõõmsameelne ema palju enam.
Igapäevaelus võib laulumäng aidata jonnitujustki üle saada. Jonn pole ju midagi muud kui lapse soov anda vanemale teada, mille vastu ta huvi tunneb ja mida tal on loomulik tarve endale tunnetuslikult selgeks teha. Jonn annab tunnistust lapse soovist end mitte alla suruda lasta. Lapse tahet alla surudes vähendamegi me tegelikult tema elujõudu ja energiat või muudame rõõmu koguni surutuseks ja agressiivsuseks. Laul on aga üks enesemaandamise vahendeid. Laulsid ju meie esivanemadki pikkadel pimedatel talveõhtutel rinna rõõmsaks ja mured minema.
Tekisõit mööda saalipõrandat
Niikaua kui kõige pisemad tegutsesid, said vanemad lapsed mängida ja üksteisega suhelda. Omaealistega kokkusaamine on ju lapsele, kes tavaliselt päevad ema ja väikeõe või -venna seltsis veedab, suureks rõõmuks.
Seejärel lauldigi mitmesalmilisi, suurematele mõeldud laule, mida lauluõpetaja pisike tütretirts Tiia Triin hoogsalt kaasa laulis. Talle sekundeeris kohe ka Kaisu Ann. Väike Laura Eliise vaatas suuremate etteasteid algul küll üsna üllatunult, kuid peagi süttis elevus ka tema silmis.
Kõige rohkem meeldis suurematele lastele aga tekisõit mööda saalipõrandat, mille juurde lauldi “Küll on kena kelguga?”. Tund aega oli esimesel korral täiesti piisav aeg, et nii emade kui ka laste nahk “kuumaks kütta”, silmad särama saada ning järgmist kokkusaamiskorda ootama panna. Et laulumänge on teada tohutul hulgal, siis püüab Lagle meile iga kord mõne uue loo selgeks õpetada.
Raskusi ennetades
Pärimuskultuuri elus hoidvaid rühmitusi on viimastel aastatel tekkinud aina enam ja enam ning see on päris südantsoojendav. Ajal, mil sotsiaalsed muutused on kiired ja silmnähtavad, otsitakse ikka tugevamat sidet kohaga, kuhu kuulutakse, ja rahvaga, kellest põlvnetakse. Seda võib võtta ka kui püüdu vaadata tagasi lapsepõlve, kus meel oli helge ja vanavanematel olid lapse rõõmustamiseks varuks hüpitus- ja mängituslaulud.
Sellist rõõmsat sidet lapse ja vanemate vahel on vaja pidevalt soojendada ja alal hoida. Kui lapsega on usalduslik ja tihe suhe, on hiljem hoopis lihtsam ka raskustest koos üle saada. Vahel on suuremat rüblikut tõesti raske mõista, kui aga vanemad on valmis maast-madalast lapselt õppima ja temaga arvestama, on laps usaldav ja eluterve.
Tittede leeloring saab Betti Alveri Muuseumis kokku igal reedel kell 13.
HELI JÄRV
