Oma töös “Unustamatu jalgpallielamus” ühendas Älis Kulp meeldejäävalt isiklikud läbielamised vutimurul meenutusega mullusuvisest jalgpalli MMist, millest ta ise Saksamaal olles vahetult osa sai.
?Jalgpall ? ümmargune, paraja suurusega, parajalt määrdunud… Ei midagi sellist, mis esteetilist või ükskõik millist elamust pakuks. Ometi leidub selles tagasihoidlikus esemes muinasjutulisi võimeid, mis panevad nutma, naerma, karjuma, tantsima… Jalgpall võib tuua välja kogu emotsionaalse paleti, mis inimeses üldse peitub,? kirjutas Älis oma võidutöös. ?Jalgpallipisik nakatas mind juba õige varakult, kui vend meid väiksema õega mängima tiris. Tasapisi vajusin sügavalt selle mängu lummusesse: mind võlusid jooksmine, rabelemine, hõiked ? kogu see hasart. Igal sünnipäevapeol sai traditsiooniks pidada maha üks korralik jalgpallilahing.
Alati ei möödunud mäng lõbusalt. Oli ebaõiglust, valu ja viha. Vahel tundsime meie, väiksemad, et meiega ei arvestata, et meile ei usaldata palli ja isegi kui antakse, siis arvatakse, et niikuinii kaotame selle. Me tahtsime end tõestada ja võitlesime kangelaslikult. Olin kord ühel sellisel jõukatsumisel väravavaht. Ma nägin, kuidas minu poole joosti, ja keskendusin pallile. Sealt ta lendas, sain käe vahele ja värav jäi tühjaks, kuid käeranne tulitas ning hoolimata tahtest olla vapper lahkusin jalgpalliplatsilt.
Seda sündmust ei unusta ma ilmselt kunagi. Esialgu mul käsi paiste ei läinud, verd kuskilt ei tilkunud, purskamisest rääkimata; nii olin ma oma kaaslaste, esmajoones aga oma suure venna silmis vaid vilets hädavares, kes iga väikese asja peale põnnama lööb. Ometi ei mäleta ma seda sündmust kui läbikukkumist. Ei talumatu valu randmes ega kaaslaste halvustavad pilgud olnud need, millest tasuks kirjutada. Tähtis oli hoopis see, et mina teadsin, et mina, väike tüdruk suurte poiste hulgas, suutsin midagi ära teha, midagi muuta. (?) Kui ma esmakordselt vahetult klubidevahelisest jalgpallikohtumisest Tartus osa sain, pani isegi sealne staadion mu südame põksuma, mis sest, et tegu polnud suure tribüüni ega karjuvate rahvahulkadega. Tõeline elamus oli aga viibida eelmisel suvel jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal Saksamaal. Berliin oli täis inimesi, kes mängisid väikestel püstipandud väljakutel ja kõksisid niisama tänaval; oli fänne, kes tänavatel huilgasid. Üle terve Saksamaa lehvisid majadel välja riputatud lipud. Olin osa ülemaailmsest jalgpalliseltskonnast, kellega tuttavaks saada, kellega jagada nii võidurõõmu kui ka kaotusevalu.
Seal olles tundsin, et maailm on ümmargune, paraja suurusega, vahel ka määrdunud, aga siiski ääretult huvitav ja mitmekesine ? nagu jalgpall. Igal päeval puudutavad seda miljonid jalad ja käed, andes sellele suuna ja mõtte, muutes midagi. Seda tunnet ei tohiks unustada!?
Teise ja kolmanda koha said jalgpalliesseede võistlusel Erki Parik Otepää Gümnaasiumist ja Karina Kesvatera Tsirguliina Keskkoolist, kes said tasuta pileti 2. juunil peetavale Eesti-Horvaatia vahelisele mängule. Parimate töödega on võimalik tutvuda aadressil www.11sopra.eu.
Võistluste läbiviijad plaanivad jalgpalliteemalise esseevõistluse korraldada ka järgmisel aastal. Võistluse eesmärgiks on uurida noorte assotsiatsioone jalgpalliga, samuti ärgitada noori otsima jalgpalli seoseid muude eluvaldkondadega.
ANDRES MUST
