Niiviisi peavad nüüd mõtlema omavalitsused, sest on selge, et kõiki töid, mida 22 valda ühendav Emajõe Veevärk Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi rahadega ära teha lootis, kohe kuidagi teha ei õnnestu.
Esiteks on lihtsalt nii palju aega juba mööda läinud sellest ajast, kui mõeldi, et kohe-kohe hakkame ehitama. Teiseks on ehitushinnad vahepeal lakke hüpanud ja praegu juba kuhugi lae ja põranda vahele maandunud. Lootus, et hinnad löövad alla suured välismaised firmad, kes kõik kangesti meie turule tulla tahavad, ei täitunud.
Omavalitsustel jääb nüüd üle vaid loota, et hädavajalikud tööd tehtud saavad. Ja ei enamat.
Hoopis hull on see, et väiksemad asulad võivad puhastatud joogiveest ja uuest kanalisatsioonitrassist suu puhtaks pühkida. Sest raha lihtsalt ei jätku. Väita, et kõik veeprojektidesse puutuv on nüüd ja edaspidi ainult kohaliku omavalitsuse rida, on täiesti vastutustundetu. Sest ükski kohalik omavalitsus ei suuda leida Euroopa Liidu rahade kasutamiseks nõutavat omafinantseeringut. Ja ei maksa ka loota, et edaspidi hakkavad leidma. Ega ikka ei leia küll.
Lahendus? Ostke poest pudelivett või tarbige edasi pehmelt öeldes olematu kvaliteediga joogivett?
