(Algus 9. veebruari Vooremaas)
i
Kursi kihelkonnast Pikknurmest pärit, kuid hiljem aastaid Koorastes elanud ja seal vallakirjutajana leiba teeninud Mart Reimi poeg Paul Reim oli esimene mitmeski asjas – esimesena omandas ta 1924. aastal Tartu Ülikooli metsateadlase diplomi, esimesena kaitses ta Helsingi ülikoolis 1927. aastal teaduslikku kraadi, esimesena ülikooli kasvandikest omandas ta 1929. aastal doktorikraadi, riigimetsasüsteemis kujundas ta Voltveti esimeseks katsemetskonnaks.
Välisreisidel kogetu ja nähtu põhjal on Reim kirjutanud Soome, Leedu ja Saksamaa metsaoludest ja metsamajandusest. Tänapäeval on enam kasutust leidnud tema 1937. aasta uurimus Eesti metsamajandusest.
Paul Reimi huvitas ka metsakorraldus. Just selle õppeaine valis ta Helsingi Ülikoolis haavauuringute ja metsapoliitika kõrval. 1923. – 1927. aastate proovitükkide andmetele toetuvalt on ta 1930. aastal käsitlenud männikute juurdekasvutabelite koostamise metoodikat.
Saanud 1929. aastast Voltveti metsaülemaks, kujundas ta riigi toetust omamata oma ametipiirkonna vabatahtlikult ja põhitöö kõrvalt katsemetskonnaks. Järvseljas ja Voltvetis saadud kogemustele toetudes loodi hiljem üleriigiline katsemetsade võrgustik. Voltveti metskonnas tehtud metsanduslike katsetööde kokkuvõtetena avaldati 1935. aastal raamatuke “Katsemetskondade teated” nr 1, mida on peetud ka Tartu Ülikooli 1936. aastal asutatud metsandusliku uurimisinstituudi esimeseks väljaandeks.
1934. aasta 1. aprillil vabastati Paul Reim poliitilistel põhjustel riigiteenistusest. Ta asutas metsatööriistade töökoja.
Andekas metsatööriistade valmistaja
Praktilisest metsamajandusest kõrvale jäänud, avaldusid tema tehnilised teadmised ja andekus metsatööriistade valmistamisel. Eelkõige soovitas ta metsauuendamisega seotud töövahendeid, kus pakkus ka uusi lahendusi. Reim avas 1935. aastal Pärnus väikese metsatööriistade tööstuse, seal pakkus ta talunikele võsavikateid, maakirveid, koorimisraudu, puulõhkumiskirveid ja palju muud. Mõned tema konstrueeritud tööriistad, näiteks taimekülviks mõeldud abivahend, on tänini kasutusel.
1936. aastal sai Paul Reimist ootamatult Audru metsaülem. Siin organiseeris ta hirveaia rajamise.
1939. aastal määrati Paul Reim reorganiseeritud Tihemetsa metsatehnikumi esimeseks direktoriks.
Paul Reimi teaduslik pärand on suur ning mitmepalgeline. Ta suutis lisaks teaduslikele töödele avaldada metsanduslikus ja ka muus ajakirjanduses infot metsaseltsi tegevusest, tutvustas talunikele metsanduslikke põhitõdesid, arvustas uusimat metsanduslikku kirjandust.
Käesoleva kirjatüki kokkupanekul olid autorile lisaks Paul Reimi lastele suureks abiks ka temast ilmunud raamat sarjas “Eesti metsanduse suurkujud”. Raamatu koostas Toivo Meikar, oma panuse on andnud ka Malev Margus ja Edgar Puide. Samuti oli abiks Juhani Püttsepa koostatud “Studia Rerum Forestalium”, mis on pühendatud Eestis metsanduskõrghariduse andmise 90. aastapäevale.
Paul Reimi lapsed meenutavad isa
Paul Reim ja ja Elsa Hõlpus abiellusid 1931. aastal. Reimidel oli neli last – tütred Helle, Malle ja Tiiu ning poeg Mart. 1941. aasta juuniküüditamise ajal viidi Reimide pere Siberisse. Isa lahutati perekonnast juba Pärnus. Kõige noorem tütar Tiiu jäi Siberi mulda, tema tervis ei pidanud ränkrasketele katsumustele vastu.
Paul Reimi lapsed on meenutanud, et isa oli napisõnaline, kuid kindla ütlemisega. Ta oli pidevalt tegevuses, kas koolis või metsas. Paul Reim oli ka jahimees, kodus oli neil koer, inglise setter.
Tihemetsa rajas Paul Reim koos õpilastega liigirikka pargi, Voltvetis organiseeris ausamba püstitamise Vabadussõjas langenutele.
Paul Reimi saatusest ei teadnud lapsed midagi kuni 1989. aastani, kuigi Tartu Riikliku Ülikooli metsandusteaduskonna eestvedajad Valdek Ritslaid ja Teodor Krigul püüdsid kohe pärast Teise maailmasõja lõppu Venemaa avarustele kadunud metsateadlase kohta andmeid saada. 1947. aastal on siseministeeriumist saadetud Paul Reimi õele Räpinasse teade, et vend on elus ja terve, kuid vangis kümneks aastaks ja kirjutamisõiguseta. Kümne aasta pärast saatis õde Aino uuesti järelepärimise ja sai vastuseks, et vend suri 1948. aasta 1. juulil neerukivitõppe.
1989. aastal sai poeg Mart Reim oma järelepärimisele vastuseks, et isa lasti maha 1942. aasta 24. aprillil Sverdlovski oblasti Sosva laagris. Süüks oli pandud, et on “…aktiivselt võidelnud nõukogude võimu vastu. Osavõtt kontrrevolutsioonilisest organisatsioonist”. Postuumselt Paul Reim rehabiliteeriti.
i
HELVE LAASIK
