Palamuse kaamelid Põltsamaal

Soomest Kokemäelt pärit Prepulate kunstnikepere, kes paar aastat tagasi Palamusel käis, nägi seal igatahes küll kaamelit. Noh, omavahel öeldes oli see küll hobune, kelle vari huvitava nurga alt langeva päikese tõttu kaamelit meenutas. See nägemus sööbis kunstnike mällu ja ajendas mitut neist kunstis kaameliteemat käsitlema. Kolmapäeva õhtul Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis avatud perekond Prepula ühisnäitus kannabki pealkirja ?Palamuse kaamelid?.

Kõigepealt peaks vist küsima, miks selline näitus Põltsamaal, mitte Palamusel üleval ripub. Asi tegelikult lihtne: Kokemäe on Põltsamaa sõpruslinn ning Christina ja Seppo Prepulal ning nende kolmel kunstnikust tütrel on soojad suhted Põltsamaa kunstiseltsiga. Christina on Põltsamaa kunstihuvilisi paaril korral koolitamas käinud ning ühisnäitustel esinenud, Seppol oli mõni aasta tagasi Põltsamaal isiknäitus.

Seppo oli seekord ainus, kes näituse avamisele tulla sai. Tõsi, tuli ka perepoeg Christian, aga tema pole kunstnik ega osale näitusel. Küll aga tuli tal allakirjutanuga suheldes terve pere ?suuvoodriks? olla, sest Seppo inglise keelt suurt ei räägi, mul aga jälle soome keelega kehvad lood.

Triipkood

Näituse teemaga kõige enam kokku kõlksuva taiese leiab pereisa Seppo loomingust. Selle ülemiselt osalt leiab punasel taustal kaameli, alumiselt osalt kiriku, kolm inimfiguuri, kiriku ja veel ühe kaameli.

 ?See on Palamuse kirik,? ütles Christian. ?Ning need seal all Ethel (Põltsamaa kunstiseltsi juht Ethel Hakkaja ? R.M.) ning isa ja ema.?

Pilt on lustakas ja seppolikult naivistlik. Kriipsujuku moodi inimeste pead ulatuvad poolde kirikutorni, väiksem kaamel on seevastu poole madalam kui inimesed. Aga naivismis tavareeglid ei kehtigi.

Suurem osa Seppo seekordsetest töödest tegelikult vist naivismi mõiste alla ei mahugi, vaid on pigem abstraktsionistlikud, koosnedes justkui pusled värvilistest triipudest või muudest kujunditest. Ühe triibulise pildi kohta ütles Christian, et isa sai selle maalimisel inspiratsiooni vaibast. Püüdis veel täpsustada, missugusest vaibast, aga ei leidnud õiget inglisekeelset sõna. Äkki pidas ta silmas kaltsuvaipa?

Selliseid triipe, tundub, suudaks lapski lõuendile vedada. Aga samas tunned, et triipude vahel on mingid salaseosed ning et pilti on kodeeritud mingi sõnum.

Pereema Christina esineb seekord paari mustvalge akvarelli ja väikesemõõduliste humoorikate graafiliste lehtedega. Mõned, nagu ?Pidu?, ?Pärast pidu? ja ?Ehete müüja? meenutavad suisa karikatuure.

 ?Tekstid piltidel on paraku rootsikeelsed,? kommenteeris Christian. ?See on emale kõige suupärasem.?

Emale kõige lähedasemas visuaalses keeles kõneleb vaatajaga pere vanuselt teine tütar, neljakümnene Marlene Lainio. Tema graafilised lehed meenutavad tükati lustlikke lasteraamatupilte, millelt võib leida inimese moodi riides kasse ja kärbseid. No kaamelipilt on tal ikka ka. See on selle näituse kõige ?klassikalisem? kaamelipilt, millel nimeks ?Liivameri?.

Kolme küüru ja kannuga

Pere vanim tütar Marika Nousiainen on aga kogu oma keraamikaväljapaneku kaameliteemale pühendanud: neid on tal kollaseid, siniseid ja pruune, lillelisi, kolmeküürulisi ja kannu seljas kandvaid. Sinine kaamel on, muuseas, täpselt sellise näoga, nagu omaaegne Wiiralti ?Kaamelist? inspireeritud Lennart Meri ?ar?.

Kõige rohkem on pere üldisest mõtteliinist irdunud noorim tütar, kahekümnene Nadia Prepula, kes tegi läbi aastase ettevalmistuskursuse ning valmistub nüüd kunstialast kõrgharidust omandama. Tema akvarellportreed ei kujuta mitte niivõrd reaalseid inimesi, kuivõrd inimesi kui sümboleid. Aga need on tehtud üsna kindla käe ja selge visiooniga. Jääb üle loota, et kool noort kunstnikku ?ära ei riku?.

  Prepula-pere vaim, mis Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis praegu lehvib, tundub olevat kuidagi eluterve, kompleksivaba ja humoorikas. Nii et kui ilm parasjagu kehv ja tuju niruks kipub minema, võib vabalt kultuurikeskusse ?kaameldama? minna. Näitus jääb avatuks 29. juulini.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus