Staa?ika omavalitsusjuhi ja elukogenud inimesena olete kindlasti õppinud tundma ka paljusid poliitikuid ja mõjukaid riigiametnikke. Mida võis justiitsminister Ken-Marti Vaher ise mõelda, kui pakkus välja idee avastada teatud arv korruptsioonikuritegusid omavalitsustest ja riigiaparaadist?
Pean Ken-Marti Vaherit andekaks nooreks inimeseks. Asjaolu, et ta nii noorelt on ministriks saanud, tõestab tema edasipüüdlikkust ja ka ambitsioonikust. Ma usun, et otsuse alustada aktiivset võitlust korruptantide ja narkokurjategijatega tegi ta heast tahtest. Tavaliselt käiakse head ideed ikka kõige paremas usus välja. Paraku võivad ülearusel agarusel olla hoopiski vastupidised tagajärjed.
Mis seal salata, teatud plaan eeldab ka plaanilist tegevust ja järelvalvet. See tähendab, et meid on jälgimas ?Suur vend?, mis omakorda tähendab, et olemegi mutrikesed suurte hammasrataste vahel.
Justiitsministri plaani sulide otsimiseks ja tabamiseks on hakatud võrdlema koguni Stalini-aegsete repressioonidega, sest ka siis tuli teatud arv inimesi süüdi mõista. Mõned, peamiselt Vaheri parteikaaslase, peavad seda lähenemist liigse paanika tekitamiseks või poliitilise kasu lõikamiseks. Mida ütlete nii-öelda totalitaristliku vaatenurga käsitlemise kohta?
Mulle polnud korruptsiooni ja narkomaania vastase plaani koostamine üllatus. Olin informeeritud sellest, et selliste kavade väljatöötamisega tegeldakse. Kui asi üldrahvalikult avalikuks sai, tundsin taasiseseisvunud Eestis esmakordselt hirmu eesti rahva käekäigu pärast. Esimesena meenusid tõesti Stalini võim ja ka Saksa okupatsioon.
Meelde ei tulnud mitte ainult diktaatorite mõtted ja teod, vaid seegi, kuidas käitusid niisuguses olukorras Eestimaa inimesed. Stalin ja Hitler ei käinud Eestimaal ringi ega mõistnud inimesi süüdi ja ei öelnud: selle paneme vangi, selle tapame. Seda tööd tegid inimesed meie endi keskelt. Need olid üldjuhul aktiivsed nooremapoolsed mehed ja naised, kes otsisid vaenlast ja ka leidsid ning viisid täide enda arvates õilsa kohtuotsuse.
Oleme Eestis püüdnud ehitada vabade inimeste ja vaba mõtlemisega riiki, kus kehtib süütuse presumptsioon. Kas nüüd läheme sellise lihtlabase hüppega tagasi vanadesse aegadesse ja paneme suud lukku? Annaks jumal, et möödanik ei tuleks tagasi. Muidu tõmbame vee peale usule endasse ja meie ühiskonna demokraatlikule arengule.
Kas korruptantide ja narkokaubitsejate tabamise kampaanias on oht kujuneda olukorral, kus hakatakse esitama kaebusi oma ärikonkurendi, poliitilise rivaali või miks mitte ka näiteks abikaasa, armukese või naabri peale, kellel kodus muusika liiga valjusti mängib?
Tavaliselt esitatakse enda jaoks tülika inimese isoleerimiseks anonüümne kaebus. See sisaldab aga endas ikka intriigi. Salakaebustega on ajast aega asju paika panna püütud.
Missuguseid mõtteid tekitab asjaolu, et kuritegevuse vastu võitlemise plaanis on korruptandid ja narkokurjategijad ühte patta pandud?
Mõistagi on riigile väga ohtlik nii suurtes kogustes narkootikumidega kaubitsemine kui ka tipptasemel korruptsioon. Nende samas kontekstis käsitlemine soodustab aga mõttestampide väljakujunemist. Kergesti tekib arusaam, et teatud ametikohal olemine eeldab ka kriminaalset käitumist. Stampide kasutamine on ju tuttav ka varasematest aegadest. Kolmekümnendate aastate Nõukogude Liidus peeti ?valgekraesid ? üldjuhul riigi majanduse õõnestajateks. Torulukkuseppa peeti nõukogude ajal rumalaks töömeheks. Nüüd kipuvad tekkima arusaamad, et ärimees petab kindlasti maksuametit, pereisa on vägivallatseja, autojuht joodik.
Nii primitiivselt ei saa aga kaasinimestele läheneda. Me peame suutma vaadata maailma vabade inimestena. Ilma igasuguste siltide külgekleepimiseta.
Millest võib olla tingitud mõte, et korruptandid pesitsevad just omavalitsustes?
Ehk mõeldakse siis, et selliselt tasandilt on neid liiga vähe tabatud. Mõistagi võib ka omavalitsustesse sattuda ebaausaid ametnikke. Samas on nii, et mida väiksem on linn või vald, seda tugevam on sotsiaalne kontroll selles piirkonnas. Kõik inimesed tunnevad kõike, vääratused tulevad kergesti avalikuks, info liigub kiiresti, kujuneb sotsiaalne kontroll.
Pealegi on ärihuvi maht omavalitsustes tavaliselt sedavõrd väike, et pole atraktiivne sellise kuritegevuse jaoks. Ega külakooliski pole praktiliselt võimalust narkootikumidega kaubitseda, sest puudub nõudlus ja turg. Pealegi tuleb kaubitsemine peatselt avalikuks.
Suuremates süsteemides, mis üldsusele kaugemad, võib salatsemine ja ebaõigus hoopiski lihtsamini tekkida, mistõttu sellistes asutustes oleks vaja rohkem läbipaistvust ja avalikustamist
Kas omavalitsusjuht suudaks ära hoida selliseid juhtumeid nagu Paide Gümnaasiumis, kus raamatupidaja raha oma taskusse pani?
Omavalitsusjuhil lasub vastutus. Ise kõiki pahandusi ära hoida on aga keeruline, sest kõike korraga haarata on üsna raske. Muide, ma pooldan täiesti, et omavalitsusi külastasid erapooletud audiitorid, kellest palju abi oli.
Kuidas plaanid kindla arvu ebaausate ametnike tabamiseks võiksid mõjutada õigus- ja korrakaitseorganite tööd ja kodanike suhtumist vastavatesse asutustesse?
Küllap on taasiseseisvunud Eestis politsei, prokuratuur ja kohus pidevalt võidelnud korruptsiooni ja narkomaaniaga. Muret põhjustab, kuidas politsei tuleb toime selle tööga olukorras, kus teda on mitmeid kordi reformitud ja erinevate tuultega mõjutatud. Ümberkorraldustele peame me lõivu maksma nii või teisiti. Ühtlasi peaks oleme välistatud võimalus korrakaitse- ja õigusorganeid poliitiliselt mõjutada, mida on ikka teha püütud. Teame ju kriminaalasjadest, millel on poliitiline tagamaa.
Korralikult ja arukalt töötavad korra ja seaduslikkuse kaitsjad, kes kuritegevust ohjaksid, on tuhandete ausate ja demokraatlikult mõtlevate inimeste unistus. Nende töö peab aga tuginema seadusandlusele, mitte kunstlikult olukordade tekitamisele. Olen mõelnud sellelegi, et kui korruptandid tabatakse etteantud arvude järgi, võib tõeline seaduserikkuja hakata end kaitsma väitega, et langes plaanimajanduse või poliitilise intriigi ohvriks.
Kuivõrd võib aga tekkida olukordi, kus ühe või teise seaduse puudumine või ka olemasolu soodustab korruptsiooni tekkimist?
Ma ei ütleks, et sellised ohud liiga tugevad on. Oleme seadusandluses lühikese ajaga üsnagi loogilised reeglid paika pannud ja meie otsused ja teod on võimalikult demokraatlikud.
Praegu pole veel teada lõplikud lahendused pärast Ken- Marti Vaheri algatatud korruptantide tabamise plaanile.
Kuidas soovitaksite kogenud inimesena noorel justiitsministril toimida?
Küsimustele vastates vältisin liigset tungimist poliitikasse, käsitlesin rohkem eetilisi ja filosoofilisi probleeme. Ken-Marti Vaherile ütleksin aga, et väga tähtis on ise oma vigu tunnistada, püüda neid parandada ja siis uuesti edasi minna. Kompromisside tegemise kunst ongi poliitika. Viga ei olnud mitte Vaheri põhimõtetes, vaid nende ääretult vales esituses.
Me peaksime oma ühiskonda hoidma võimalikult puhtana, oleme ju alles tulnud totalitaarsest süsteemist. Musta maailmavaate ülespuhumine ja kadeduse külvamine on väga ohtlik. Eesti riigi arendamisel peaksid loovuse kasvatamine ja elujõud olema prioriteedid.
JAAN LUKAS