Mõnegi inimese kohta öeldakse elu näinud mees või naine. Nii võiks iseloomustada ka Eri Lassi, kes arvatavasti kõige kogenum mäendusasjatundja praegu Jõgevamaal.
Tema elukäiku mahuvad poisipõlv talus, teenistus nooremohvitserina Nõukogude armees, töö ja eneseteostus Ida-Virumaa kaevandustes ja Pajusi vallas aktsiaseltsis Kaltsiit, mis Kalana karjääris killustikku toodab. Selle firma arengulugu on näide sellest, kuidas kolhoosi abitootmisest edukaks ja konkurentsivõimeline ettevõte sai.
“Millegi tõsise ja püsiva saavutamiseks tuleb alati tublisti tööd teha,” ütles Pajusi valla aukodanik Eeri Lass välja põhimõtte, mida ta on erinevatel ajastutel kinni pidanud.
Eeri Lass ütles, et tema elus on olnud mitmeid pöördeid, mida ta ette aimatagi ei osanud. Aegviidu lähedal, Änni järve kaldal metsatalus 1934. aastal sündinud poiss uskus lapsepõlves, et temast saab taluperemees. “Isa oli talupidaja. Omaaegseid maaelutraditsioone silmas pidades arvasin, et minul kui kõige vanemal pojal tuleb tema tööd jätkata. Nõukogude võimul olid aga taludega omad plaanid. Mäletan, kuidas maamõõtjad meie 50-hektarilisele talule uusi piire kindlaks määrama tulid ning tegid seda nii, et metsamaa võeti ära, soised ja rabased osad jäid alles. Kodutalu lõhkumine oli üks mu esimesi negatiivseid emotsioone,” rääkis Eesti esimesel iseseisvusperioodil ilmale tulnud mees.
Mäetehnikum ja kõrgem sõjakool
Pärast seitsmeklassilise kooli lõpetamist 1948. aastal soovis Eeri Lass jätkata õpinguid merekoolis. Sellest mõttest loobus ta aga vähese inglise keele oskuse tõttu, milles tulnuks sisseastumiseksam sooritada. “Mõned klassikaaslased soovitasid mul minna Tallinna Mäetehnikumi. Nii ma tegingi. Parasjagu mõjutas seda otsust ka võimalus stipendiumi saada, sest raha oli eluliselt vajalik. Teadmiste omandamine oli mulle jõukohane, õppisin neljadele-viitele ja viimasel aastal maksti mulle ka kõrgendatud stipendiumi, mis oli tavalisest 25 protsenti suurem ja ületas tollal paljude töötajate palga.”
Mäenduses Lass siiski kohe tööle ei hakanud, sest võttis vastu uue väljakutse hakata sõjaväelaseks. “Mäetehnikumi neljandal kursusel tehti mulle ettepanek kirjutada avaldus Leningradi Kõrgemasse Sõjakooli õppima asumiseks ning ma võtsingi seda nõu kuulda. Lõpetamisel sain leitnandi auastme. Kolm aastat teenisin Venemaal Võšni-Volotšoki linnas, mis asus Bologojest Moskva poole Volga ääres.
Meeles on seegi, et kui võeti kasutusele öise nägemise sihtimisseadmed, siis nende töö täpsema spetsiifika kohta ei teadnud ka ohvitserid kuigi palju.”
Tundsin huvi, kuidas Eeri Lassi kui eestlasesse armees suhtuti. “Sõjakoolis õppis teisigi eestlasi ja rahvuse pärast probleeme polnud. Ka väeosa, milles teenisin, koosnes eri rahvusest meestest. Üldsuse suhtumises polnud rahvus määrav, küll aga tehti vahet, kas oled mölakas või korralik mees, ” ütles ta.
Raudteetöölisest kaevanduse direktoriks
1959. vabanes Eeri Lass põlvevigastuse tõttu armeeteenistusest ning asus tööle Ida-Virumaa kaevandustes. Selles sotsialismiaegse Eesti teatud mõttes “majanduskuningriigis ” tõusis ta tavalisest töömehest tippjuhiks. “Algul pakuti mulle tööd minöörina. Seda ma aga ei soovinud, arvestasin ameti eluohtlikkusega. Küll aga võtsin vastu tuttava transpordijaoskonna juhataja kutse hakata kaevanduses raudteetööliseks. Seejärel olin toetaja ja siis teemeister. Pärast kaugõppes Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist sain mäeinseneri diplomi. Kõrgharidus oli eelduseks ka edutamistel.”
Kaksteist aastat töötas Eeri Lass kaevanduses tippjuhina. Viis aastat oli ta Kiviõli kaevanduse direktor, siis varustus- ja turustusdirektor Eesti Põlevkivis ja pärast seda Sompa kaevanduse direktor.
“Mis seal maa all viga, oled kaitstud nii liigse kuuma kui ka vihma eest,” ütles Eeri Lass naljaga pooleks, kui tal olustikku kaevandustes kirjeldada palusin.
“Üldiselt oli põlevkivikaevandamine omaaegses Eestis üsnagi edukas majandusharu. Täitsime plaane ja saime majandusalaseid esikohti, millega kaasnes autasustamine punalippude ja teiste ajastuhõnguliste autasudega. Küllaltki rahul olid oma palgatingimustega ka kaevanduse töötajad ja ega mujale tööle minna eriti ei soovitud. Kui seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel kolhooside-sovhooside käsi paremini käima hakkas, kippusid mõned siiski majanditesse,” rääkis Lass.
Ida-Virumaal peeti Pajusisse tulekut narruseks
Eeri Lass mõtles, et kui pensioniiga kätte jõuab (kaevanduses 53 -aastaselt), kolib ta elama kuhugi rahulikumasse paika, nii-öelda metsade rüppe. Konkreetselt Pajusisse tulek oli talle enda sõnul aga üsnagi juhuslik.
“Helistas Pajusi kolhoosi aseesimees ning rääkis kavatsusest panna majandi abiettevõttena tööle killustikukarjäär. Abitootmine oli Pajusi kolhoosis üldse levinud. Valmistati ka veini ja tärklist. Küllap mõjutas kavatsust seegi, et Sulustveres oli juba Endel Pajumägi eestvedamisel killustikku tootma asutud. Andsingi nõusoleku Pajusisse tulla, kuigi kolleegid Ida-Virumaalt küsisid sellepeale, et kas sa oled imelikuks läinud. Ajal, mil ametisse asusin, oli purustusseadmete kompleks juba ostetud ja Kalanas asuv karjääriväligi läbi uuritud. Esimese toodangu andsime 1988. aastal ja esimese suurema koguse killustikku tellis Jõgeva Teedevalitsus Jõgeva ringtee väljaehitamiseks.”
Eesti iseseisvudes ja turumajanduse tekkides tuli mõelda, mis killustikutootmisest edasi saab. “Pajusi kolhoosi esimees Peeter Merilainenil oli plaan, et majandi osakondadest saaksid aktsiaseltsid, millele moodustakse ka oma katusorganisatsioon kolhoosi juhatuse baasil. Nii hakatigi iseseisvaid ettevõtteid looma. AS Kaltsiit hakkas omaette firmana tegutsema 1993. aastal,” rääkis Lass.
Kohanemisest kapitalismi karmusega rääkis ta nii: “Kui tahad midagi märkimisväärset saavutada, ei saa ilma tõsise tööta kunagi läbi. Selles mõttes oli sotsialismiaja kaevandustes lihtsam, et tuli täita kindlad plaanid, polnud tarvis muretseda, kes toodagu ostab. Erafirmade juhtidel kulub pool tööajast ja suur osa energiast sageli realiseerimisküsimustega tegelemisele.
Asi on nii, et ilma meeskonnata läbi ei saa. Samas tuleb ettevõttes teha ka otsuseid, mille kujunemisel peab lõpliku seisukoha ütlema juht. Oluline on seegi, et juhil oma kindlad eesmärgid oleksid. Ekslik on ka püüe firmas ainult präänikuga läbi ajada,” rääkis Eri Lass, kes Tartu Ülikoolis teise kõrgharidusena psühholoogieriala omandanud.
Kuni möödunud aastani tegeles Eeri Lass aktsiaseltsi Kaltsiit igapäevasse juhtimisega. Juhatuse liige on ta praegugi ja hoiab ennast ettevõtte käekäiguga kursis.
Võimekas mees, kes Pajusi vallavalitsuse liige ja tunnustatud valla aukodanikus, mõtleb oma praegusest kodupiirkonnast järgmist. “Mulle isiklikult tundub, et Pajusi vald on kahest piirkonnast mõneti kunstlikult kokku pandud, kuid omavalitsus on püüdnud siiski mõlemale piirkonnale võrdselt tähelepanu pöörata.”
Kaks poega, viis lapselast
Hobideks on Eeri Lassil looduskaunites paikades fotografeerimine ja kalapüük, mida talle meeldib teha kindlasti õngega, mitte näiteks spinninguga. Eeri abikaasa Aime, kellega leivad ühes kapis 1959. aastast, töötas kuni pensionile jäämiseni kaubanduses. Poegadest töötab Erkki Haapsalus kehalise kasvatuse õpetajana ja Riho on juhtival tööl mööblifirma Isku kaupluses. Viie lapselapse vanaisa Eeri loodab varsti saada ka vanavanaisaks, sest pojapoeg Taavu on kahekümne aastane ja õpib Tallinna Tehnikaülikoolis, pojatütar Kadi lõpetab aga tänavu Haapsalus gümnaasiumi. Kõige kallim vara, mida talle praegu vaja, on kahtlemata tervis.
JAAN LUKAS
