Esimesed tõeliselt soojad kevadpäevad ajavad põhjamaalase hulluks. On 25. aprill, ilmataat on soojakraanid lõpuks ometi lahti keeranud ning sinilillevaipa mattunud Kassinurme mäed on täis päikesest joobunud ja peatsest lahingust elevil sõdalasi: algamas on traditsiooniline Jüriöö ülestõusu teemaline rollimäng.
Siin-seal käivad veel talgutööd, mis on jüripäevaürituse tavaline koostisosa. Kõige rõõmsamad on Jõgevamaa Metsaseltsi esindajad Ain Malm ja Paul Pinka selle üle, et linnuse juurest — see on nüüd jälle tükk maad suurem ja uhkem! — saab koristatud palgikoorimis- ja muu ehituspraht. Kassinurme mägesid kui hiilgavat rollimängupaika promova reklaamiklipi võtted, mis kirjade järgi juba käima oleksid pidanud ja mida meiegi heade piltide saamiseks ära mõtlesime kasutada, pole veel alanud.
„Vabas õhus lähevad asjad ajaliselt ikka natuke nihkesse,“ ütleb rollimänguguru ja ideede generaator Mati Nuut. Igavust ta meil tunda ei lase, vaid hakkab rääkima nagu raamatust, et mis mõttes on Kassinurme mäed kõige linnusega fenomenaalne paik ning kuidas seda senisest veel paremini ära kasutada saaks. Lühidalt öeldes on eestlased tema meelest üks imelik rahvas, kes oma varasemast, Lembitu-eelsest ajaloost midagi ei tea ega teada tahagi, kuigi tollest ajast kõnelevaid leide on arheoloogide käsutuses piisavalt ning need on ka teaduslikul tasandil lahti mõtestatud.
„Ja ometi saaks teadmist meie muistsest priiuseajast suurepäraselt ära kasutada nii kultuuriturismi edendamiseks kui ka rahvusliku identiteedi taastootmiseks, mis on eriti oluline just sellistel kriisiaegadel nagu praegu,“ ütleb Nuut. „Näiteks Rootsis ja teistes Skandinaaviamaades tegutseb hulgaliselt elava ajaloo keskusi ja viikingiainelisi teemaparke, kuhu koolinoori massiliselt viiakse.“
Innovatiivsus pole Nuudi meelest mitte ainult Skype’i ja muude IT-vidinate väljanuputamine, vaid ka ajalooteadmiste elavas vormis rahvani toomine ning nende abil tugevate, tervete ja õigete väärtushinnangutega noorte kasvatamine.
„Seekord püstitasime jälle mängule registreerunute rekordi: kirjas on 448 inimest — peale eestlaste ka venelasi, lätlasi ja soomlasi,“ ütleb Mati Nuut. „Siinsetesse tegemistesse tulebki üha rohkem sisse rahvusvahelist mõõdet. Augustis toimuvale Mütofestile on oodata näiteks maailma suurima viikingiorganisatsiooni Jomsviking esindajaid. Emajõe Lodjaselts toob siia aga näha praegu veel valmimisjärgus viikingipaadi. Kassinurme võikski kuuluda rahvusvaheliste viikingimatkade marsruuti.“
Kaftan ja kõlapael
Reklaamiklippi, mille võtted kohe hakkavad, kavatsetaksegi levitada Venemaal ja Euroopas selleks, et leida koostööpartnereid. Õieti on võtted juba alanud, sest kaameramees Meelis Säre alias Vanakaru on ära tabanud, et see, mida Nuut meile räägib, kulub marjaks ära ka talle, ning on kaamera käivitanud. Kui Nuut lõpetab, läheb Vanakaru intervjuujahile, sest näitliku linnuseründamise jaoks pole kõik osalised veel riides. Rahulikult näputööd nokerdav sinises rüüs naisterahvas ei paku talle miskipärast huvi, küll aga meile.
„Täna leidsid siin teineteist üks kaftan ja üks kõlapael ning ma püüan neid nüüd jäädavalt ühendada,“ ütleb Ivika Karlson, kes tavaelus ametis Tartu Kiirabis. „Mul oli juhuslikult kaasas endatehtud kõlapael ja üks mees leidis, et see sobiks suurepäraselt tema muidu üsna ilmetule kaftanile.“
Ivika on kuulunud Muinasklubisse Tarbatu kolm aastat.
„Olin sellisest huvitavast seltskonnast juba varem kuulnud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja läksin kõigepealt enda kui meediku teeneid pakkuma. Mulle öeldi, et kui kahe nädalaga endale sobivad rõivad hangin, võin Valmiera viikingifestivalile kaasa tulla. Hankisin ja läksingi.“
Ivika sõnul meelitab teda rollimängijate sekka hea seltskond ja see eriline õhustik, mis tekib siis, kui kõik „hakkavad juba inimese moodi välja nägema“, st on mängurõivad selga pannud ega ole enam nii „vastikult tänapäevased“.
„Sa liigud hoopis teise aega, teise dimensiooni, kus kõik asjad on hoopis ilusamad, võimalused hoopis avaramad ning kus su hing ja aju tänapäeva argisest taagast puhastub,“ ütleb Ivika.
Küsin, et kas sellest teisest dimensioonist tänapäeva tagasi saamisega raskusi ei teki.
„Eks see natuke valulik ole, jah, aga asi on siiski seda väärt,“ ütleb Ivika. „Ning eriti suvel ei pea siia tänapäeva ju kunagi liiga kauaks tagasi tulema. Vaatasime ükskord juulikuu ürituste kalendrit ja leidsime, et palgatöö tegemiseks ei tahagi nagu õieti enam aega jääda.“
Kus siis?
Vahepeal on Vanakaru saanud kaamera ette väga värvikad raudrüüdes vene rahvusest Tallinna noored. Üks neist, Sveta Rõženkova otsib Vanakaru küsimusele, miks ta Kassinurme tulnud on, algul kobavamaid ja trafaretsemaid vastuseid, ent siis ütleb välja lihtsa, aga suure tõe: „Siin, rollimängus õpin kõige paremini inimesi tundma: saan teada, kellele hädas loota võin ja kelle poole pole mõtet pöördudagi.“
Lõpuks on relvastatud rahvas koos ning ühelt poolt Vanakaru ja teiselt poolt Vishna-Ghrimi klubi juhi Allan Bernardi juhatusel hakatakse linnust ründama. Kord niisama, kord redeliga, kord „kilpkonna“ tehes ehk sõdalaste kilpe nende ümber „koorikuks“ sättides. Profi- ja harrastusfotograafid — aga neid koguneb Kassinurme selliseid vaatemänge jäädvustama iga korraga üha enam — kamandab Vanakaru endaga ühele joonele, et keegi neist kaadrisse ei jääks. Samal joonel jälgib toimuvat arheoloog Ain Mäesalu, kelle loeng Eesti muinaslinnuste kaitserajatistest peaks teoreetiliselt ammu käima. Teades, et mõnedele asjatundjatele Kassinurme linnus ei meeldi, küsin Mäesalult, kuidas tema sellese suhtub.
„Minu arvates on see täiesti kena muinaslinnuse rekonstruktsioon,“ ütleb Mäesalu. „Eestis on viimase kolmekümne aasta jooksul olnud päris palju inimesi, kes on lubanud sellise asja ära teha, aga Kassinurme on ainus koht, kus asi ka teoks on saanud. Kaitserajatistega on muidugi see häda, et keegi ei tea päris täpselt, millised need on olnud. Säilinud on neist ju ainult alumine, maa sees olev osa, mis maa peal oli, seda võime ainult oletada.
Igatahes olid eestlaste kaitserajatised nii head, et ristirüütlitel tuli neid nädalate kaupa piirata — vaatamata sellele, et nende kasutuses oli tolle aja parim sõjatehnika. Kogu Eesti ala vallutamiseks kulus neil aga ühtekokku kaskümmend aastat.“
Lõpuks palun Mäesalul kommenteerida jüripäeval Postimehes avaldatud Tõnis Poomi artiklit „666“, milles autor paneb kahtluse alla viisid, kuidas Jüriöö ülestõusu aastapäeva tänapäeval tähistatakse ning avaldab arvamust, et Jõgeva kandis, kus ülestõusu lahinguid ei toimunud, pole üldse asja seda tähistada.
„Aga kus seda lahingut siis pidada tuleks, kui mujal sellist linnust pole?“ küsib Mäesalu. „Padise kloostri varisevates varemetes oleks see ju mängijatele eluohtlik!“
Enne kui elu Kassinurme mägedes meiesugustele „vastikult tänapäevastele“ inimestele lahingutegevuse tõttu „eluohtlikuks“ muutub, laseme sealt jalga.
iii
RIINA MÄGI
