Ele Süvalep, Ants Paju ja Betti Alveri Fondi käivitatud vestlusõhtute sarja “Kohtumised Betti Alveriga” viies külaline, tutvus Betti Alveriga teise kursuse filoloogiatudengina 1972. aasta märtsis. Innustatuna vastilmunud kogu “Elu helbed” ilmumisest valis ta kursusetöö teemaks Betti Alveri luule ning soovis seda ette valmistades vestelda ka autori endaga. “Võtmeks” Betti Alveri mitte just igaühe koputusele avanevale koduuksele oli Ele Süvalepa puhul see, et tema isa, näitleja ja näitekirjanik Kulno Süvalep oli sageli Alveri luulet esitanud ja poetessile oli tema esitus meeldinud.
“Kui mina Betti Alveriga tutvusin, oli tema kahekümneaastane vaikimise ja n-ö varjus olemise aeg küll juba möödas ja tema looming taas rahva ees,” ütles Ele Süvalep. “Ent raske aja mõtted polnud teda siiski veel lahti lasknud. Meie esimesel jutuajamisel hakkas ta näiteks, ilma et ma midagi küsinudki oleksin, rääkima Heiti Talvikust, konkreetsemalt sellest, kuidas ta temaga tutvus.”
Talvikust, oma vangilaagris surnud abikaasast, rääkis Alver hiljemgi palju. Talviku-teemaga põimus Ele Süvalepa sõnul teine, paguluse teema. Kuna Alver oli sõja lõpus pagulusse mineku mõtte maha laitnud, tundis ta hiljem ennast teatud määral süüdi olevat Talviku hukkumises.
Talviku 1945. aastal aset leidnud arreteerimine oligi see, mille pärast Alver pärast sõda tunduvalt kauem vaikis, kui teised uue võimuga mitte kaasa läinud kirjandusinimesed: kui luuletõlkeid mitte arvestada, siis ei ilmunud temalt trükis mitte midagi tervelt kakskümmend aastat. Ning asi polnudki üksnes selles, et teda ei avaldatud, vaid ka selles, et ta ise ei suutnud midagi kirjutada.
“Lugesin Elo Tuglase trükis ilmunud päevikust “Elukiri” ühe Alveri ja Tuglaste 1956. aastal aset leidnud kohtumise kirjeldust,” ütles Ele Eüvalep. “Elo Tuglas küsinud Alveri käest, kas ta veel luuletab, ning too vastanud: “Enne peaksin suutma oma valu välja kisendada.””
Hellitatud ja hoitud
Süvalepa arvates olid kirjanike liidust väljaviskamise ja muude represseerimiste ajad Betti Alverile juba kergemad taluda kui need aastad, mil Heiti Talvikut vanglates üle kuulati ja lõpuks Siberisse saadeti.
“Ta ise ka tegelikult imestas, et ta kõigist neist katsumustest läbi oli suutnud tulla,” ütles Ele Süvalep. “Varem, enne sõda olnud ta enda sõnul üsna hellitatud ja kapriisne inimene. Ka mulle tundus, et ta oli lapsepõlves vanemate ja hiljem mõlema abikaasa poolt väga hoitud. Elu lõpul üksi jäänuna oli ta aga väga iseseisev naine.”
Kuigi Süvalep külastas Alverit aastaid kui luuleuurija, pani nende suhte paika esimene kohtumine: Alver palus Süvalepal end kohe sinatama hakata, sest lühikest kasvu lapseohtu tudengineiule ei suutunud tema ise kuidagi “teie” öelda. Sarnanedes küll mõneti ema-lapse vahekorraga, ei muutunud nende suhe siiski liiga lähedaseks.
“Alver võis su küll oma maailma lubada ja sind justkui omaks võtta, ent tegelikult määras ikkagi tema, mis selles maailmas toimus,” meenutas Ele Süvalep.
Esimest Alveri-teemalist kursusetööd ette valmistades pidi ta näiteks õige mitu korda Alveri jutul käima: esimesel kohtumisel jutuga nende asjadeni, mis tudengil südamel olid, ju ei jõutudki.
Kirjandusest rääkisid Alver ja Süvalep ka hiljem palju. Kuigi Alver luges pidevalt ka muukeelset väärtkirjandust, ei hakanud ta Süvalepa sõnul selle tagajärjel omamaist kirjasõna alahindama, nagu mõned teised eesti kirjainimesed.
Ei seelikut ega pükse
Mis kirjandusteadusesse puutub, siis olnud Alver aga üsna skeptiline kõikvõimalike konstruktsioonide suhtes ning talle ei meeldinud loomingule ja loojatele igasugu “-ismide” külge kleepimine. Ka tema enda ja tema kirjanduslike põlvkonnakaaslaste arbujateks nimetamise suhtes oli Alver üsna tõrges.
“Minult paluti kunagi, et ma kutsuksin Alveri ühele arbujate-teemalisele kirjandusõhtule,” meenutas Süvalep. “Alveri reaktsioon minu palvele oli aga järsk. Ta ütles jäiselt: “Mis arbuja mina olen! Ma olin arbuja niikaua, kuni minu kõrval oli Heiti Talvik.””
Hiljem oli Alver oma toonast käitumist küll veidi kahetsenud. Ja osalust sõpruskonnas, keda pärast kirjanduskriitik Ants Orase koostatud samanimelise antoloogia ilmumist arbujateks kutsuma hakati, ei eitanud ta kunagi.
Alveriga suheldes võis üldse ette tulla ootamatusi, kui kõne alla tulid tema jaoks tundlikud teemad. Üks sellistest oli naiselikkuse teema: Alveri luulet ei peetud nimelt eriti naiselikuks, st naise kohta piisavalt intiimseks.
“Selles, et Alverile ei meeldinud enda poetessiks nimetamine, võis näha reaktsiooni sellistele süüdistustele,” ütles Süvalep. “Ja tegelikult ei meeldinud talle üldse nais- ja meesluuletajate vastandamine. Tema sõnul ei kandvat luule ei seelikut ega pükse.”
Kõige intiimsem küsimus, mille Ele Süvalep üldse kunagi Betti Alverile esitada julges, oli, küsimus, miks tal ei ole lapsi.
“Ta vastas, et ta ei ole midagi teinud selleks, et neid ei oleks,” ütles Ele Süvalep. “See võis tõesti kuidagi loomulikult nii kujuneda: Alveri ja Talviku abielu oli rohkem vaimne, mitte laste kasvatamiseks loodud liit. Ja peagi saabusid laste kasvatamiseks liiga heitlikud ajad.”
Samas polnud Alver Süvalepa sõnul kaugeltki selline naine, kellel ei võinuks lapsi olla. Mõnedel Alveri juures peetud pidudel, kus külalistel oli kaasas ka lapsi, selgus, et luuletaja oskas lastega vägagi ladusalt suhelda ning lapselikku loomingulist meelt oli küllaga ju temas endaski. Temas oli midagi ürgemalikkugi.
“Mäletan üht õhtut Betti Alveri juures, mil tema ja minu isa kandsid seltskonnale ette Alveri luuletuse “Öö”,” meenutas Ele Süvalep. “See on teatavasti üles ehitatud ema ja poja dialoogile ning Alverit kuulates tajusin äkki tema ürgemalikku maailmamuret.”
Betti Alveriga suheldes sai Ele Süvalep enda sõnul tundma elu, aga ka inimest, kes, olles küll looja, peab ikkagi toime tulema ka argieluga.
“Ja Jõgeva on just õige koht sellest kõigest rääkimiseks,” arvas Ele Süvalep.
RIINA MÄGI
