Kirna mõisat, kunagist rüütlimõisat Türi kihelkonnas Järvamaal, tuntakse Eestis juba mõnikümmend aastat mitte ainult arhitektuuri või mõisakompleksi poolest, vaid loodusravi pakkujana. Loodusravihuvilised külalised kutsub mõis kohale oma pargi võlujõuga.
Tänavu kevadel on mõisapargi põnevatele energeetilistele omadustele lisandunud uus tõmbenumber – paarsada tuhat tulpi, mis seal sel kevadel esimest korda õitsevad.
Reimo Lilienthali, Kirna mõisa peremehe sõnul oli sel laupäeval külastajaid ligi kaheksasada. „Nüüd, tulbipeo ajal käib Kirna mõisaparki vaatamas umbes 5000 inimest nädalas, mis on umbes kolmandik tavalisest aastakülastusest. Valdavalt käivad meie külalised ikkagi suvekuudel. Arvatavasti 80 protsenti neist, kes meil nüüd tulbiaegu on käinud, on uuskülastajad,“ rääkis Lilienthal.
Tulbipidu tõi Kirnasse uusi külalisi
Tulbiuputus Kirna mõisapargis sai alguse, kui 2019. aasta saabumisel süttisid ilutulestikuraketist Nurmiko aiandi kasvuhooned. „Tulbisibulad naistepäevaks ajatamiseks olid varutud, aga teha polnud seda enam kusagil. Mõnda aega ootasid sibulad külmikus, siis pakuti neid Kirna mõisale. Tulbid olid kastide sees, aga tahtsid juba kasvama hakata – olid pimedas külmikus välja ajanud pikad valged idud ning paljud sibulad hallitasid. Vabatahtlikud puhastasid ja kuivatasid neid mullu suvel. Oktoobris pandi sibulad talguliste abiga maha,“ selgitas mõisaperemees. Et Kirna mõisal on palju toetajaid, tuli abi mujaltki. „Nii annetas Ehitus ja Masinad AS meile 150 kuupmeetrit mulda, kokku 11 suurt veoautokoormat. Samuti aitasid nad selle mulla tulbipeenardeks laiali ajada,“ ütles ta.
Kirna mõisa aednik Andželika Mals rääkis, et tal oli õudne kuulata, et lillesibulaid ootab kompostihunnik. „Mulle öeldi, et sibulaid on palju, aga et neid nii palju oli, ei kujutanud ette. Muidugi oli tööd rohkesti. Sibulad tahtsid kasta ja pärast tuli need mullast välja noppida, kuivama viia, puhastada, sorteerida.
Meil käis abis palju vabatahtlikke, oleme kõigile väga tänulikud, kes aitasid sellega toime tulla.
Tulbisibulad said maha talgukorras, oktoobris tuli meile appi umbes 50 inimest, kes selle töö ära tegid,“ ütles pargiaednik.
Kirna mõisa rahvas ei tea siiani, palju tulbisibulaid oli, umbkaudsete arvutuste järgi vast ligi 200 000.
„See oli tohutu laadung, Nurmiko on ikka suurfirma, nad ei ajata ju paari kasti. Meie parki, puude alla ei saa peenraid teha, ei labida ega adraga. Vahtral ja veel mõnel teisel puul on juurestik üsna pinna lähedal laiali. Seetõttu toodi siia mulda juurde, laotati pargi alla ja nii said tulbisibulad veidi ebatraditsioonilisel kombel mulda. Teades, kuidas lilli tegelikult kasvatatakse, kuidas ja millisesse keskkonda nad tegelikult istutakse ja kui sügavale, oli mure suur, et kas siit üldse midagi tuleb. Mida rohkem rääkijaid oli, et milline õitemeri siin olema saab, seda murelikumaks läksin. Usun, et suur osa sellel, et tulbid siin õitsevad, on Kirna mõisapargi energial,“ arvas Mals.
Praeguseks tundub aednikule, et sorte on kokku oli 16. „Nimed, mis olid kastide peal, ei olnud päris usaldusväärsed. Mõnel kastil olid aasta või rohkem vanad sildid, võibolla oli uuem silt ära tulnud. Üks sort, mis pargis uhkesti õitseb, oli minu jaoks üllatus. Oli ka sorte, mida oligi ainult mõni kast ja tulpi, nimega Ninja, leidsin pargist ainult neli õit,“ rääkis Kirna aednik.
Tulp on selline lill, kellele meeldib, et teda liigutatakse. Seega tuleb mõne aja tagant ta välja kaevata, kuivatada, puhastada ja uuesti maha panna. „Mulle tundub, et viimase aja aretatud sordid tahavad seda sagedamini kui need, mida minu lapsepõlves kasvatati.
Mis meie tulpidest edasi saab, pole veel otsustatud. Niisuguse askeldamise jaoks, nagu õigeks tulbikasvatuseks vaja, ei ole meil inimesi. Aga vähemalt esialgu andsime taimedele võimaluse,“ oli aednik rahul ja ühteaegu murelik.
Suure osa Kirna mõisa külalistest toob park
Kuuldused pargi positiivsest mõjust on levinud ka Eestist väljapoole. Sageli on käinud külastajad Euroopast, aga isegi Brasiiliast ja Tiibetist.
Loodusravihuviliste sõnul on andnud Kirna looduspargis viibimine just stressi leevendamisel häid tulemusi. Soov ja valmisolek oma probleeme lahendada ning usaldus looduselt pakutav vastu võtta peaks pargis viibimise mõju suurendama. Kasuks tuleb ka kannatlikkus: kontakt loodusega ei pruugi taastuda kiiresti, kuid seda püsivamad on tulemused.
Park on iga päev kõigile soovijaile avatud. Külalised on teretulnud parki jalutama ja pinkidele istuma. Intuitsioon juhib inimese just temale sobiva pingini.
Pargi perenaise, aednik Andželika Malsi hooldada on mõisaaed. Territoorium on umbes neli hektarit, mille hulka kuulub ka heinamaatükk.
„See on minu ampluaa – aed,“ ütles Mals. Pargis kasvab palju vahtraid, tammesid, jalakaid, mõned pihlakad, kuused, paar mändi, sarapuid, saari. „Saar läheb kõige hiljem lehte,“ ütles aednik, kui jään vaatama veel ilmselt raagus suurt puud. „Kased ei ole veel nii suured, et nad väga silma paistaksid, võibolla 6–7 meetrit kõrged. Enelahekid on ka ja palju lilli,“ kõneles ta.
Tähelepanuväärne mõis Järvamaal
„Palju vanaemadeaegseid õisi. Enamik lilli on meie esivanemate aedadesse jõudnud ju mõisaaiast.“ Siin on palju lumikellukesi, maikellukesi ja sillasid. Veel kasvab meil hüatsinte, poeedinartsisse, sügisastreid ja roose. Liiliad on meil mitut sorti: asiaadid, pikaõielised ja igasugused hübriidid,“ rääkis Mals neist, kes tema hoole all.
Kirna mõis rajati 1620. aastatel. Tegelikult on ka mõisahoone päris uhke – hilisbarokne härrastemaja on pärit Carl Gustav von Ferseni ajast 18. sajandi viimasel veerandil. Järgmise sajandi algul lasi tollane omanik Karl Magnus von Osten-Sacken selle klassitsistlikus stiilis ümber ehitada ja sajandi lõpus lisati hoone vestibüüli uusgooti stiilis kujunduselemente – siseuksed ja peatrepp.
Enamik kõrvalhooneid on varemeis ja mõni üksik on säilinud ümberehitatud kujul.
Mõis kuulub Reimo Lilienthalile ning seal asjatab kuueliikmeline MTÜ Kirna.
„Eraomandis on mõis aastast 1997, aga meie pere kätte jõudis see umbes viis aastat tagasi. Oleme püüdnud seda maja püsti hoida. Alustasime katusest, mille lekked oleme toetajate abil enam-vähem pidama saanud. Kõige hullem on ära hoitud,“ rääkis Lilienthal.
MTÜ Kirna on kogukonnaettevõtmine. Siin on peetud kontserte, terviseloenguid, harrastatakse joogat, tegutseb kohvik ning maja ja park on avatud iga päev,“ rääkis mõisaperemees.
„Kirna mõisas ei pakuta ühtegi tasulist teenust ega müüda sündmustele pileteid, et vajalik terviseinfo jõuaks ka vähekindlustatud inimesteni. Annetused on aga alati oodatud! Inimesele peab olema jõukohane siia tulla, seega majandame vaid vabatahtlike annetajate toel.
Projektiraha me ei kasuta, sest enamasti on nende puhul väga palju kitsendusi. Muinsuskaitseamet meid muidugi toetab, aga nende võimalused on väga väikesed. Kohalik omavalitsus seevastu eriti aidata ei saa, kuna mõis on eravalduses. Kirna mõisat külastab ligi 7,5 protsenti kogu Järvamaad külastatavatest turistidest ja sel aastal on see number tänu Kirna mõisa tulbiaiale mitu kord suurem. Kirna mõisat külastatakse rohkem kui teisi Järvamaa mõisaid kokku.“ selgitas Lilienthal.
Maja katus peab nüüd vett, aga samas pole ühelgi teise korruse toal lage, ruumidest saab imetleda katusekonstruktsioone. „Osa aknaid on praegu restauraatorite käes. Eks maja säilimise koha pealt olegi kõige olulisem, et katus on peal ja avatäited olemas,“ lisas ta.
Küsimusele, mis võiks maja teisest korrusest edasi saada, omanik vastata ei julge. „Plaane võib olla nii ja teistsuguseid, aga esialgu püüame hoone tasapisi korda teha,“ rääkis ta.
ANDRA KIRNA
