See valitsus on läinud oma peaministri nime kandvana ajalukku muu hulgas ka seetõttu, et oli rahva ühtsuse valitsus ning mingeid erakondade või muude organisatsioonide nimesid talle külge jääda ei saanud.
Rahvusliku ühtsuse valitsus ? just selles on tema sõnum ka tänapäevale. Ka täna varitsevad meid nii siseriiklikud kui välispoliitilised ohud. Väga keerulistel aegadel suudavad eestlased ikka üksmeele leida, kuniks on veel lootust. Kui lootus kaob, jaguneb iga rahvas jällegi nendeks, kes hakkavad vastu ja nendeks, kes lähevad okupatsioonivõimuga koostööle.
1944. aasta sügise keerulistes sündmustes oli küll võimatu mõõta valitsuse populaarsust ja sõjaaja infoleviku raskuste tõttu ei teatudki üle Eesti kõikjal vahevalitsuse tegevusest, kuid ometi saab seda valitsust pidada rahva südametunnistuseks. Sel rahval lihtsalt lasus moraalne kohus teha kogu maailmale teatavaks oma tegelik tahe, mis 1940. aastal Pätsi ja Vares-Barbaruse allkirjade tagant ehk selgesti välja ei paistnud.
Nõukogude okupatsiooni koledused aastatel 1940-1941 olid sundinud kõik rahvusmeelsed poliitikud ühe mütsi alla. Pätsi autoritaarse ja üheparteisüsteemi ajad said otsa ja põrandaalusesse ning sakslaste poolt taga kiusatud Eesti Vabariigi Rahvuskomiteesse olid koondunud kõigi peamiste poliitiliste erakondade esindajad, kelle osalusel moodustati ka uus valitsus.
Valitsuse tegevuse motiivid olid kujunenud seni siinseid läänemeelseid poliitikuid ühendanud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee põhiteesidest: 1) veendumus, et Saksamaa kaotab sõja, 2) toetumine suurte lääneriikide lubadusele mitte tunnustada N.Liidu annektsiooni 3)Eesti riigi demokratiseerimise ja mitmeparteilise süsteemi taastamise nõue, 4) N.Liit on eesti rahva vaenlane nr.1, sest hakkas kohe okupatsiooni alguses rahvast süsteemselt hävitama, 5) Saksamaa on vaenlane nr. 2, 6) Eesti peab jätma kogu jõu ajaks, kus Saksast pole enam asja ja alles siis tuleb ennast võimaliku agressiooni vastu ise kaitsma hakata.
Septembri keskpaigas sai teatavaks, et sakslased olid otsustanud oma väed Eesti alalt lõplikult välja tõmmata. Punaarmee oli pealetungil, kuid osa Eestist oli vahepeal vaba.
Just siis, kui oli selge, et Eesti kaitsjad ongi juba praktiliselt kahe rinde vahele jäänud, nimetas peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots 18. septembril peaminister Otto Tiefi valitsuse ametisse. Samas polnud valitsuse käsutuses maa ega ka pealinna kaitsmiseks piisavalt relvi ning sõjamehedki kandsid viit erinevat mundrit ? lisaks saksa ja soome omadele olid kasutusel veel ka endised Kaitseliidu ja Eesti Vabariigi kaitseväe vormid. Selle valitsuse roll on peamiselt kindlustada riiklik järjepidevus ja kuulutada riigi neutraalsust käimasolevas sõjas.
Nüüd kuulutas valitsus Eesti riigi neutraalset positsiooni, mis tähendas automaatselt, et mõne päeva pärast Tallinna vallutanud Punaarmee, mille koosseisus oli ka Eesti Laskurkorpus, jäi ajaloo silmis okupandiks. Ja seda punaväelased oma käitumisega ka tõestasid, rebides Pika Hermani tornist jällegi maha sini-must-valge lipu ja hakates jälitama EV seadusliku valitsuse liikmeid.
Tiefi valitsuse liikmeks olemine tähendas kindlat allakirjutamist oma arreteerimiskäsule või isegi surmaotsusele. Läände pääsesid vaid üksikud. Eestisse jäänud 12 ministrist ja valitsuse tippametnikust arreteeriti NKVD eestvõttel 11, üks suri end põranda all varjates. Arreteerituist mõisteti kolm surma ja hukati, üks tegi juurdluse ajal enesetapu, ülejäänud saadeti sunnitööle. Neist pääsesid vanuritena elusalt koju vaid kolm.
Austuse juures tollaste valitsusliikmete vastu peab küsima, kas sellises olukorras toimuks rebimist ministriportfellide pärast ka tänapäeval? Kas ka praeguse valitsuse liikmed laseksid end okupandil süüdi mõista ja hukata või hukkuksid vastuhakul? Või läheksid lihtsalt kohe esimesel ülekuulamisel uuele võimule oma teeneid pakkuma? Tahaks loota, et rõhuv enamus käituks väärikalt, nagu tegid seda Tiefi ministrid.
Kõik nad olid olnud eelnevalt halvas kirjas ka saksa okupatsioonivõimude juures. Just vastuhakk mõlemale okupandile oli see, mis andis tollastele riigimeestele moraalse õiguse kuuluda Eesti Vabariigi valitsusse.
Iga ühiskond peab uute eesmärkide seadmisel andma hinnangu okupatsiooniaegsetele võimukandjatele. Tiefi valitsus suutis seda teha mõne päeva jooksul, taasiseseisvunud Eesti pole sellega hakkama saanud isegi 15 aasta jooksul.
Tõnis Lukas,
Isamaa ja Res Publika Liidu kaasesimees
