Hõbemedali saavutanutelt küsitakse ikka, kuivõrd on kahju, et kullast ilma jäite.
“Selle tulemusega võib ülimalt rahul olla. Samas on jäänud ka arenguruumi: kunagi tahaks ju ka päris esikoha ära tuua.”
Missuguste kriteeriumide põhjal paremaid topiseid üldse välja selgitatakse?
“Hindamine on põhjalik, iga tööd hindab kolm kohtunikku, kes kasutavad oma töös ka lampe, millega valgustatakse näiteks looma nina, uurimaks, kas ninasisene värv on õige ning nina vahesein õige paksusega. Iga looma puhul on oma paarkümmend kriteeriumi, mida arvestatakse. ?ürii esimees oli maailma tuntuima taksidermiaajakirja väljaandja ning kõik kohtunikud olid tipptaksidermistid.?
Miks taksidermistide maailmameistrivõistlused just Ameerika Ühendriikides korraldati?
“Ameerika Ühendriigid on juba üle viiekümne aasta olnud selle ala lipulaevaks, mille järgi ka teised riigid orienteeruvad. Kõik uued tehnoloogiad on alguse saanud sellest suurriigist. USAs tegelevad topiste valmistamisega mitmed suured firmad. Mõnel alal on Euroopa aga juba Ameerikast ette jõudnud, näiteks linnutopiste valmistamises.”
Kas ameeriklastele meeldib oma kodu rohkem topistega kaunistada kui teiste maade inimestele?
“Topis iseenesest on luksus- või ehteasi. Ameerika on aga meeletult rikas maa, mis tähendab, et seal tekivad paljudel majanduslikud võimalused ka topiste muretsemiseks. Pealegi on Ameerika Ühendriikides palju jahimehi, kes käivad küttimas muu hulgas Aafrikas ning soovivad oma trofeed ka kenasti vääristada.?
Kui palju taksidermistide maailmameistrivõistlustel osalejaid oli?
“Minu andmetel võttis osa paarsada võistlejat, kellel oli kokku kaasas tuhatkond topist. Kaugematest maadest olid näiteks esindatud Austraalia, Hiina, Filipiinid. Euroopa maadest olid kohal Skandinaaviamaade, Eesti, Hollandi, Inglismaa ja samuti Venemaa topisemeistrid. Eestist oli peale minu võistlemas ka Kalev Kübarsepp.
Mõistagi olid kohal ka USA taksidermistid. Suuremamõõtmelisi töid tõid kohale just nemad. Nii sai võistlustel näha näiteks ka lõvitopiseid.?
Aga elevanditopiseid?
“Neid just mitte. Peab ikka arvestama, et topis näitusehalli uksest sisse mahub. Üldiselt tuuaksegi võistlustele pigem väiksemate loomade ja lindude topiseid, mida lihtsam transportida.”
Missuguste loomade topised siis Eestit esindasid?
“Minu võistlustööd olid rebasepea ja kaelushiir, mis võistlesid kompositsioonide kategoorias, ning kährikupea, mis võistles väikeste ja keskmiste loomapeade klassis. Kõigi nende tööde tegemiseks kulus mul rohkem kui kuu. Võistlustöö tegemine on üsnagi pikaldane protsess. Aega peab aga leidma, sest muidu pole mõtet maailmameistrivõistlustele minna.”
Kas otsustasite ise, missugused tööd võistlustele viite, või andis keegi ka nõu, näiteks taksidermistide ühing?
“Suisa soovitusi ei jagatud. Ise peab aga arvestama seda, missuguses kategoorias oma töid esitled. Kokku hinnatakse võistlustel topiseid kuueteistkümnes kategoorias. Mina otsustasin just kompositsioonide kasuks, sest lootsin, et selles valdkonnas on vähem võistlejaid. Kährikupea võtsin kaasa aga seetõttu, et loomapeade arvestuses sain sellega Euroopa meistrivõistlustel teise koha. Pealegi on loomapäid võrdlemisi lihtne pakkida, kuigi ka nende jaoks on vaja läinud kõige suuremat saadaolevat kohvrit. Muide, Ameerikast tagasi lennates kadus mul kohver ära ja Eestisse jõudis see alles nädalaid hiljem. Hea, et sinnasõidul sellist äpardust ei juhtunud!”
Kas maailmameistrivõistlustel jätkus aega ka teiste maade kolleegidega suhtlemiseks?
“Suhtlesime mitme riigi taksidermistidega, näiteks Soome, Venemaa ja Inglismaa esindajatega. Iga päev toimus ka kümmekond seminari, kus õpetati topiste valmistamise uusimaid meetodeid ja tutvustati uusi materjale.”
Missugused teiste tööd Teile endale kõige sügavama mulje jätsid?
“Näiteks lõvi, kes seisab ühel tagumisel jalal, nagu õhku hüppamas, ja hoiab suus antiloopi, kelle ta on peaaegu pooleks hammustanud, samuti kunstjääpangal jalutav jääkaru ning suur pruunkaru, kes on puuma puu otsa ajanud. Viimane kompositsioon oli nii loomutruu, et seda vaadates oleks justkui karu urinat kuulnud.”
Kui raske oli maailmameistrivõistlustel osalemiseks raha kokku saada?
“Eesti võistlejate sõitu toetas erasponsor. Varasemat õppereisi Aafrikasse toetas aga Keskkonnainvesteeringute Keskus.?
Milliseid teadmisi ja oskusi Mustal Mandril omandasite?
“Koolitus toimus Lõuna-Aafrikas Krügeri rahvuspargis, kus vaatlesime loomi. Kolm nädalat omandasime kogemusi aga ühes suures taksidermiafirmas. Aafrikas õpitud teadmised ja oskused mängisid suurt rolli selleski, et maailmameistrivõistlustel väärika koha sain. Niisiis võib öelda, et riigi raha läks õigesse kohta.”
Kuuldavasti olete üks väheseid topisevalmistajaid Eestis, kes on saanud koolituse Aafrika loomadest topiste tegemiseks.
“Tänu Aafrikas õppimisele tellivad Eesti jahimehed enamiku seal lastud loomade topiseid tõepoolest minu käest. Hiljuti sai mul näiteks valmis suure antiloobi ehk kanna büst. Kannapull võib, muide, kaaluda üle tonni. Samuti olen teinud mõne lõvitopise. Eesti inimesed muutuvad järjest rikkamaks ja mitmedki jahimehed käivad Aafrikas jahil. Võib öelda, et jahiretk Aafrikasse läheb maksma ühe Tallinna korteri ruutmeetri keskmise hinna. Aafrikas lastud looma nahk nülitakse kohapeal, see soolatakse ja kuivatatakse ära ja saadetakse mõned kuud hiljem Eestisse. Siis saab topisemeister tööd alustada.
Aarikas sain ma ka Ülemaailmse Safari Klubi ametlikuks trofee-eksperdiks, mistõttu olen Eestis ainus, kes võib selle klubi süsteemis trofeesid hinnata.”
Kus asuvad Teie ateljeed?
“Üks töökoda on vanematekodus Vaimastveres, teine aga Torma kandis.”
JAAN LUKAS
