Kui Sülli Reet ja Urmas Palamuse külje all Eerikveres asuva Raja talu kinnisvaraveebist leidsid, üle vaatasid ja ära ostsid, polnud neil paiga kirjanduslikust taustast aimugi. Et n-ö sama hinna sees on ka kena legend, et just see talu oli “Kevade” Raja talu prototüüp, said nad teada alles hiljem.
Raja Teele neiupõlveparfüümi hõngu Vainodel oma maja seinte vahelt otsida ei maksa: Lutsu-aegsest Raja eluhoonest oli juba siis, kui nemad Eerikverre tulid, alles vaid kivihunnik. See maja, mille Vainod neli aastat seisnud tühja karbina (eelmisel peremehel, kes majaehitust alustas, oli raha otsa saanud) ostsid ja valmis ehitasid, on rajatud vana lauda vundamendile. “Valmis” on maja kohta tegelikult veel vara öelda, sest lõpetamata asju on nii sise- kui välisviimistluses veel palju. Aga hea olla on selles kunstnike kätega sisustatud majas juba praegu. Pealegi on lõpetamatusel ka häid külgi: näiteks avara köök-elutoa laudseintel võibki lasta värvimata seista, kuni pererahva sisetunne lõpuks ütleb, mis värvi need saada võiksid.
Enne Eerikverre kolimist elasid Sülli Reet, Urmas ning nende pojad Nathan Ra (12) ja Matthias Jonathan (11) Tallinnas või täpsemalt Kakumäel. Ühtäkki tundsid nad aga tungi sealt ära kolida.
“Tallinn on viimasel ajal väga palju muutunud ja mitte meeldivas suunas,” ütles Sülli Reet. “See pole nagu üldse enam see Tallinn, millega mina harjunud olin: kesklinna on igasuguseid monstrumeid ehitatud, palju võõrast rahvast on juurde tulnud ja liiklus on stressitekitavalt tihedaks muutunud.”
Algul kavatsesid Vainod endale pealinna veel mingi väikese “platsdarmi” alles jätta, aga siis loobusid sellest mõttest. Ja esimese Eerikveres veedetud aasta jooksul pole nad sellest vähimatki puudust tundnud.
“Kord kuus Tallinnas sõpru vaatamas käia on väga tore, aga rohkema järele mul küll vajadust pole,” ütles Sülli Reet, ent lisas siis, et väike mereigatsus kipub neil kõigil siiski vahel peale tulema: Kakumäel oli meri ju suisa käeulatuses. Nii ruumikat kodu ja avarat koduümbrust poleks nad aga Tallinnas endale iialgi lubada saanud. Urmas ütleb selle kohta, et siin, Rajal on igaühe aura jaoks ruumi. Ja ruumi on ka lemmikloomade jaoks: Vainodel on kaks koera, üks kass, kaks kilpkonna ja üks t?int?ilja.
Kunstnikust kirjanik
Kuigi Sülli Reet peab aeg-ajalt elukoha vahetamist täiesti loomulikuks ja tal pole kombeks vaimus vana elukoha küljes kinni olla, tunnistas ta siiski, et esimene Eerikveres veedetud aasta pole tema jaoks loominguliselt eriti produktiivne olnud, kuna suur hulk energiat on kulunud uue olukorraga kohanemiseks.
“Alles mõni päev tagasi suutsin lasteraamatu käsikirja, mis mul siia tulles juba peaaegu valmis oli, uuesti ette võtta,” ütles Sülli Reet.
Kuigi ta on Eesti Kunstiakadeemias lõpetanud klaasikunsti eriala, on ta end pühendanud maalimisele ja viimasel ajal ka lasteraamatute kirjutamisele. Klaasikunsti jättis ta sinnapaika sellepärast, et kuuma klaasi puhudes või kutselistel klaasipuhujatel puhuda lastes jäi tal materjaliga vahetult kokku puutumise mõnu saamata. Aga just vahetu kontakt materjaliga on tema jaoks kunsti tegemise juures väga tähtis. Seepärast ongi ta tegelnud hoopis maalimise, joonistamise ja kirjakunstiga.
Esimene lasteraamat kasvaski välja pliiatsijoonistustest. Teismelisest saati peenejoonelises pliiatsitehnikas loomi joonistada armastanud, sattus ta ükskord koos tuttavaga üht samas stiilis loomapildiga plakatit nägema. Kui tuttav seda ohjeldamatult kiitma kukkus, kehitas Sülli Reet õlgu ja ütles, et sellise joonistaks temagi valmis. Tuttav arvas, et ta blufib, tema aga joonistas portsu armsate loomalaste pilte, millele Urmas vaimukad ühelauselised tekstid juurde kirjutas, ning andis välja raamatu “Sinu väikesed sõbrad”.
Teine, poolteist aastat tagasi ilmunud lasteraamat “Lumelõvi ja segadus nahkadega” on Sülli Reeda enda kirjutatud ja illustreeritud. Selle raamatu pildid on juba hoopis teises stiilis. Ning kolmanda, veel ilmumata raamatu omad tunduvad olevat veel kolmandas stiilis. Selle raamatu peategelaseks on väike tüdruk, kes avastab omal viisil teda ümbritsevat maailma. Sülli Reet tunnistab, et selles tüdrukus on natuke teda ennast.
Lumelõvi lugu
Eelmise raamatu nimitegelast ? lumelõvi, kes teiste, reaalselt eksisteerivate Aarfika loomade hulgas toimetas ? pidas Sülli Reet omaenda fantaasia viljaks. Alles hiljem sai ta teada, et sellise nimega draakonisarnane olend on Tiibeti mütoloogias tegelikult olemas. Et ta seda ei teadnud, üllatas teda ennastki: aastaid hinduismi, budismi ja teisi sarnaseid vaimseid õpetusi uurinuna ning mitu korda Indias ja Tiibetiski käinuna võinuks ta sellisest tegelasest kuulnud olla.
“Minu jaoks on tähtis, et vaimne õpetus suudaks ära põhjendada, miks asjad elus on nii, nagu nad on, ning ütleks, mida teha, et need paremaks läheksid. Ning hinduism ja budism annavad minu arvates neile küsimustele kõige parema vastuse,” põhjendas Sülli Reet oma India-huvi.
Tallinnas juhendas ta kunstistuudiot Ganesh, kus uuriti eelpool nimetatud vaimseid õpetusi, lauldi mantraid ja joonistati kõigest sellest lähtuvaid pilte. Kolmeaastast kursust, nagu Ganeshis, Sülli Reet enam ette võtta ei tahaks, küll aga teeks meeleldi ajsahuvilistele mõne lühema, näiteks kolmepäevase kokkusaamise. Ja üldse tahaks ta siitkandi huvikaaslastega kontakti leida (tema e-postiaadressi saab allakirjutanult).
Indias on Sülli Reet käinud ühtekokku neljal korral, neist ühel olid kaasas ka abikaasa ja pojad. Turismifirmade teenuseid Sülli Reet India-reisidel ei kasuta, vaid liigub ringi omapäi, kasutades ööbimiseks eelnevalt internetist välja otsitud majutuspaiku ning ühest paigast teise saamiseks sedasama ühiskondlikku transporti, mida kohalik rahvaski. Üksnes raha säästmise pärast ta seda ei tee: ka elamused on nii vahetumad.
Omapäi reisides võib Indias muidugi ette tulla mida iganes, sest see, kui sulle seal maal lahkesti naeratades bussipilet paika X müüakse, ei tähenda kaugeltki, et buss tegelikult paika Y ei pruugiks minna. Sülli Reet jõudis ükskord näiteks bussiga täiesti tundmatusse Himaalaja mägikülla, kus mitte keegi inglise keelt ei rääkinud. Nii et küsida polnud kelleltki midagi võimalik, sildid bussidel olid kohalikus kirjas ja sõiduplaani polnud olemaski. Seda suurem oli aga Sülli Reeda rõõm, kui ta lõpuks kõigele vaatamata soovitud paika välja jõudis.
“Mul on tekkinud vajadus aeg-ajalt jälle Indias ära käia,” ütles Sülli Reet. “Sealsete pühapaikade tohutult võimas energia aitab vaimselt puhastuda ja end laadida. Kõige parema meelega elaksingi ma Himaalajas. Sealt ei koliks ma tõesti enam mitte kuhugi.”
Reisimuljed kunstiks
Reisida armastab Urmaski. Ja reisidel tehtud fotosid-videoid kunstiks väärindada. Suuremõõtmelistest digitaaltrükitehnikas fotomontaa?idest ja videoinstallatsioonidest koosnev näitus “Barcelona kevade” oli juunis väljas Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis. Tuleval teisipäeval avab Urmas Tartu Y-galeriis näituse, millel lisaks Barcelona-piltidele väljas ka New Yorgis tehtud.
Kunstitegemist alustas Urmas tegelikult maalimisest, ent ta on viljelnud ka vabagraafikat. Ta on arvatavasti üks vähestest akadeemilist kunstiharidust mitteomavatest kunstnikest, kes Eesti Kunstnike Liitu vastu on võetud.
“Kunst oli mulle algul kui pärand mingist eelmisest elust,” ütles Urmas. “Ma tundsin, nagu oleksin ma kogu aeg kunstnik olnudki ega osanud kellekski muuks saada tahta.”
Kuigi tema maalid olid üle-eestilistel noortenäitustel väljas olnud juba enne esimest katset kunstiinstituuti astuda, jäi ta instituudi ukse taha. Ja nii kuus aastat järjest. Mis ei pruugi alati näidata sisseastuja küündimatust, vaid mõnikord ka tema maailmanägemise mittestandardsust. Kunstist loobuma see Urmast aga ei sundinud.
“Kui mul poleks seesmist vajadust kunsti teha, siis ma kunstiga ei tegeleks,” ütles Urmas.
Tallinnas pidas ta lisaks loomingulisele tegevusele ka galeriid ja oma väike firma aitab tal pere finantsseisu toetada praegugi.
Ka Nathan Ra ja Matthias Jonathan on vanemate sõnul väga loomingulised tegelased: joonistavad pakkide viisi koomikseid ja “nikerdavad” arvutis valmis animafilmijupikesi. Animafilmi tegemist õppisid nad stuudio Nukufilm liikuvas töötoas, mille Sülli Reet ja Urmas ise Luua Algkooli, kus Matthias Jonathan eelmisel õppeaastal õppis, kohale tellisid. Kirjutada armastavad ka mõlemad. Nathan Ra kirjutas näidendigi, millega kooli näitering Tartus taidlusfestivalil käis.
Kes Vaino-pere lastest kunagi saavad, ei oska veel keegi öelda. Igatahes on neil võimalik kasvada kauni looduse keskel ning enda ja maailmaga rahujalal elavate vanemate mõjuväljas. Sülli Reet kinnitab, et maalides, joonistades ja kirjutades tunneb ta end tõeliselt õnnelikuna:
“Deepak Chopra kirjutab oma raamatus “Edu 7 vaimset seadust”, et inimene on sündinud selleks, et leida üles need tegevused, mis talle kõige rohkem meelidvad. Kui ta need leiab, valgustab sellest saadav rõõm kogu tema elu.”
RIINA MÄGI
