Sama paralleeli saab tõmmata kuus aastat hiljem ka Eesti tänasesse päeva. Kuidas ka valitsus ei tahaks, et pronkssõduri saaga oleks olnud korraldatud Moskva poolt ja et tegu oleks venelaste ja eestlaste vahelise ning rahvusliku värvinguga konfliktiga, taandub see siiski sisesõjaks erinevate sotsiaalsete gruppide vahel ja venelaste soovile säilitada siin Eestis oma rahvuslik identiteet.
Püüame end asetada eestivenelaste olukorda. Ligi kolmandikul neist puudub kodakondsus. Vene keele ja kirjanduse tunde on koolides aasta-aastalt vähendatud, kõrghariduse saamise võimalused on piiratud.
Miks siis vene noored eesti keelt ikkagi selgeks ei saa? Tartu Ülikooli semiootikadoktori Jelena Grigorjeva sõnul peaks eesti keelele ja kultuurile pinda valmistama just emakeelse (venekeelse) kultuuriga. Loogiline, sest inimene, kes ei valda oma emakeelt ega tunne oma kultuuri, ei suuda ära õppida ka ühtegi teist keelt ega vastu võtta võõrast kultuuri. Just valdavalt selline harimata mass lõhkus ja märatseski tänavatel. Meeldib see meile või ei, aga peame tunnistama, et oleme paljurahvuseline riik ja kui tahame, et siin säiliks rahu, tuleb meil ka endil midagi teha. Palja kangekaelsuse, jonni ja minaõigusega me olukorda ei lahenda. Kahjuks on Eesti peale pronksööd sedavõrd teistsugune, et elaksime justkui teises riigis. Pidevas kartuses ? ega ometi see õudus ei kordu.
Miks ei ole eestlastes aristokraatlikku suuremeelsust teise rahva vastu, miks käitume ise nagu matsirahvas? Miks me ei taha endale tunnistada, et miljonitele inimestele, nii prantslastele, inglastele, ameeriklastele kui ka paljudele teistele tähendas võit Teises maailmasõjas võitu faðismi üle ja kauaoodatud rahu saabumist. Teiste seas rõõmustasid sõja lõpu üle ju ka Eesti Laskurkorpuse mehed ? need vähesed, kes ellu jäid. Mistahes rahvusest langenuid selles ohvriterohkes sõjas hakkas sümboliseerima leinav pronkssõdur.
Valede saaga
Viia monument ära valedega, ööpimeduses ja katta see eelnevalt telgiga ? see oli paljudele liig. Lubati ju kõigepealt sõjahauas olevad inimsäilmed ümber matta, aga millegipärast kaeti telgiga hoopis pronkssõdur. Seega, rahvale valetati. Justiitsminister Lang ütles mõne päeva eest, et kuju tuli teisaldada, kuna 9. maiks prognoositi suuri rahutusi. Rahvale aga valetati, et kuju eemaldatakse alles pärast surnute ümbermatmist ja igal juhul pärast 9. maid. Tundub, et kuju äraviimine oli sellele ööle ette planeeritud.
Tallinna linnapea Edgar Savisaar korraldas öösel linnavalitsuse välkistungi, andis televisioonile intervjuu, tegi avalduse, kus kutsus rahvast üles dialoogile ja korratuste lõpetamisele. Jälgisin sündmusi öö läbi ja mäletan, et linnapea ei kritiseerinud sõnagagi valitsust, olgugi, et põhjust oli kuhjaga. Linn sai hommikuks enam-vähem kordagi tehtud. Aga süüdistused Savisaarele tulid päev hiljem hoopis Ansipi poolt, kes öösel pidas õigemaks hoopiski vaikida.
Lisaks sellele valetas peaminister, et öösel olevat toimunud valitsuse istung. Selge see, et telefonitsi ikka räägiti ja seda võib ju ka nimetada valitsuse istungiks, aga muljet taheti jätta teistsugust. Tallinna linnavõime vabariigi valitsuse poolt pronkssõduri teisaldamisest aga isegi ei informeeritud. Tallinna linnapea sai kuju ootamatust eemaldamisest teada hommikustest raadiouudistest.
Enne traagilisi sündmusi korraldatud uurimus näitas, et 57 protsenti elanikke oli kuju mahavõtmise vastu. Sotsiaalteadlased kutsusid valitsust mõistusele. Rahva enamiku arvamusega aga ei arvestanud.
Lõhuti värav surnuteriiki
Miks ei tohtinud monumenti teise paika viia ja selle juurde kuuluvat paekivimüüritist lõhkuda? Müüritis (arhitekt Arnold Hoffart-Alas) olevat sümboliseerinud väravat surnuteriiki. Semiootik Mihhail Lotmani kaudu oleme saanud teada, et mälestusmärki ei tohtinud teisaldada ega surnuid ümber matta just sellepärast, et tegu on sakraalse paigaga, mis ühendab maa-alust maailma inimeste maailmaga. Seda paika ümbritses teatud müsteeriumide loor. See oli püha paik.
Mida me pronkssõduri teisaldamisest võitsime? Eestlased on sügavas ðokis, et nende linn segamini peksti, ja venelased hingepõhjani solvunud, et nende püha monument pettusega minema veeti. Maailma mastaabis on Eestist saanud riik, kes sõdib monumentide ja langenutega.
Integratsiooni tuleb nüüd alustada uuesti. Senini oleme püüdnud venelasi mitte integreerida, vaid assimileerida ehk siis proovinud neid panna elama nii, nagu eestlastel kombeks. Kuid kusagil maailmas pole taoline katse korda läinud. Ei õnnestunud ju ka eestlaste ?vennalike rahvaste perre? sulandamine nõukogude ajal. On aeg mõlemal poolel samm teineteise lähenemise suunas astuda. Igaüks võib küll elada oma kultuuriruumis ja tavandite maailmas edasi, kuid samal ajal tuleb sügavalt austada naabri kultuuri, kombeid, pühapilte ja ausambaid. Nii et selliseid sõdu ei võideta pommide ja süüdlaste karistamisega. Ja Bushi sõja pidurdamine Eesti mõistes ei tähendaks mitte Osama bin Ladeni püüdmist Ikla piiripunktis, vaid abinõusid Lasnamäel vaenutsevate noortejõukude rahustamiseks ja järjekordse metanoolimürgituse ennetamiseks. Need sõnad lausus Jaak Allik 2001. aastal.
MARIKA TUUS,
Riigikogu Keskfraktsiooni liige
