Eesti Päästemeeskond töötas kriisipiirkonna keskmes, Sumatra saarel asuvas Banda Acehi linnas viisteist päeva, lennureisidega kokku kestis aga missioon tervelt 24 päeva: 3.-27. jaanuarini. Kümme päästemeeskonna liiget, meditsiiniõe seisuses Illimar Sibul sealhulgas, tegid kaasa kogu missiooni, ülejäänud tegutsesid vahetustega.
Banda Acehis oli hiidlaine tavapärasest rannajoonest viis kilomeetrit kesklinna suunas edasi tuisanud. Mis tähendab, et minema oli pühitud sisuliselt pool linna.
“Viie kilomeetri laiune lage rannikuriba nägi esmapilgul välja nii, nagu sinna alles kavatsetaks midagi ehitama hakata,” ütles Illimar Sibul. “Aga kui vundamendijäänuseid nägid, said aru, et tegelikult oli selle koha peal tihe hoonestus olnud, ainult et sellest polnud midagi jäerele jäänud.”
Paljud on Illimarilt küsinud, kas see oli siis mingi pilpaküla, et vesi selle nii lihtsalt minema uhtus. Tegelikult olid need korralikud terasarmatuuriga betoonhooned, ent hiidlaine purustusjõud oli lihtsalt nii suur. Mõnede püsti jäänud puude ? Illimari sõnul arvatavasti sekvoiade ? tüvevigastuste järgi oli näha, et laine oli ulatunud umbes viieteistkümne meetri kõrgusele.
Kuigi katastroofist oli eestlaste Banda Acehisse saabudes möödunud juba kaks nädalat, ei olnud hiidlaine poolt kokku lükatud rusuvalli, milles olid segiläbi puutüved, lauajupid, betoonilahmakad, inimkehad, rõivad, jalanõud ja muu, veel ära koristada jõutud.
“Suured päästeüksused töötasid hommikust õhtuni. Esmajoones püüti muidugi vabastada peatänavad: muidu poleks rususid ära vedadagi saanud,” ütles Illimar Sibul.
Minisõnastik
Fakinah haigla, kus Eesti ja Austraalia katastroofimeedikud külg külje kõrval töötasid, asus paarisaja meetri kaugusel rusuvallist.
“Kui kohale jõudsime, oli Austraalia tiimi üks vahetus just lahkunud ja järgmine tulemata, nii et valitses paras segadus,” rääkis Illimar. “Kui uued austraallased saabusid, saime ülesanded omavahel mõistlikumalt ära jagada: meie hooleks jäi erakorralise meditsiini osakond, austraallaste hooleks kirurgiaosakond. Ülejäänud osa haiglast oli Indoneesia sõjaväearstide hoole all.”
Erakorralise meditsiini osakonnas tegutsemine tähendas seda, et just eestlased olid need, kes haiglasse tulnud kõigepealt üle vaatasid, neile esmaabi osutasid ning siis kas haigla teistesse osakondadesse või koju saatsid.
Patsientidega suhtlemiseks koostas Eesti Päästemeeskond endale kasutatavamaid väljendeid sisaldava minisõnastiku: inglise keele oskajast kohalik meditsiinitudeng ju kõigile välismaa meedikutele korraga tõlgiks olla ei suutnud. Seda, kuidas kõlab indoneesia keeles “Mis su nimi on?”, “Kui vana sa oled?”, “Kust sul valutab?” või “Tule homme tagasi”, mäletab Illimar praegugi hästi.
Kopsupõletik ja teetanus
Põhilised hädad, millega haiglasse tuldi, olid Illimari sõnul suured, paari nädala vanused ja sageli juba mädanevad haavad ning ookeanivee sissehingamise tagajärjel tekkinud kopsupõletik.
“Kopsuhaiged olid nii raskes seisundis, et tavaolukorras oleks nad hingamisaparaadi alla pandud,” ütles Illimar. “Seal pidime piirduma tugevate antibiootikumidoosidega ja jao pärast hapniku andmisega. Kes sel moel ellu jäi, see jäi.”
Kui kõikvõimalike haavadega olid Illimar ja teised kiirabikogemusega eesti meedikud piisavalt kokku puutunud, siis teetanust tuleb siinsetes oludes ette haruharva. Banda Acehis oli teetanusse nakatunuid palju. Kuigi meedikud tegid kõik neist oleneva, oli neid, keda päästa õnnestus, vähem kui neid, kellel teispoolsusse minna tuli lasta, sest haigus oli juba liiga kaugele arenenud.
Ühtekokku andsid eesti meedikud Fakinah haiglas abi 682 inimesele. Pole siis ime, et eestlastele Banda Acehis vaat et oma fänkond tekkis.
“Autoga mööda sõitjad signaalitasid ja lehvitasid, tänaval vastu tulijad surusid aga kätt,” meenutas Illimar Sibul.
Kuigi linna kolmes-neljas haiglas töötas paljude maade meedikuid, polnud tervikmeeskonnaga ja täisvarustuses tulnuid just palju: peale eestlaste ja austraallaste veel norralased, sakslased ja venelased.
“Rohkem oli üksiküritajaid. Ja näiteks Afganistani arstid, kes pärast meid Fakinah haiglasse saabusid, tulid kaks kätt kõrval. Jätsime nende käsutusse oma järelejäänud sidumismaterjali ja muud kulutarvikud ning osa aparatuuristki,” rääkis Illimar Sibul.
Neljasajast kaksteist
Katastroofipiirkonnas töötamise tegi Illimar Sibula sõnul mõnevõrra lihtsamaks see, et õnnetuse läbielanud ise ülearu ei halanud, vaid juhtunut loomuliku või paratamatuna võtsid.
“No käis näiteks mees ühel päeval vigastada saanud sugulasega haiglas kaasas ja ajas toimekalt asju. Ning alles paar päeva hiljem, kui temaga juhuslikult kusagil varemete vahel kokku said, seletas ta sulle, et siin elasid tema isa-ema, seal onud-tädid ja et üleüldse on tema neljasajast sugulasest alles ainult kaksteist, kellele nüüd tuleb uut maja ehitama hakata,” jutustas Illimar. “Pärast sellist kogemust hindad tahes-tahtmata omaenda eluvaadeteski üht-teist ümber ja vähemasti sääsest elevanti tegema küll enam ei kipu.”
Nii, nagu surma ja hävingu hõnguga, nii harjusid Banda Acehis töötanud eestlased paljude muude asjadegagi. Näiteks tarbevee puudusega, mida õnneks leevendasid troopilised paduvihmad.
“Vihmavaling langes alla kui sein. “Du?i all” käisimegi enamasti nii, et seebitasime end sisse ja kargasime vihma kätte,” ütles Illimar. “Paraku oli ka kuivi päevi ? missiooni lõpus näiteks kaheksa tükki jutti.”
Veel tuli eestlastel harjuda maavärinaga, sest väiksemaid tõukeid tuli ette ka pärast toda suurt, tsunami tekitanud “pauku”.
“Esimesel ööl, kui maa värises, jooksis paar inimest hirmuga välja, aga pärastpoole võtsid kõik seda kui igapäist asja: no mis siis, kui voodi kümme-viisteist minutit nõka-nõka mööda põrandat kargas, pärast sai ju jälle edasi magada.”
Illimar usub, et temal seal kriisikoldes oli tegelikult lihtsam kui elukaaslasel Annelil, emal-isal ja teistel omastel, kes teda siin ootasid. Telefoniühendus siinsete EMT klientidega oli õnneks normaalne, nii et väga suures teadmatuses ootajad siiski polnud. Aga teatav kõhedus oli siiski: Banda Aceh ei asu ju mitte ainult seismiliselt aktiivses, vaid ka poliitiliselt ebastabiilses piirkonnas.
“Banda Aceh on piirkonna iseseisvuse eest võitlevate äärmusislamistide kants, mille Indoneesia võimud on kuulutanud kinniseks tsooniks: kõik kohad kubisevad seal Indoneesia sõjaväelastest ning enne katastroofi polnud sinna pooleteise aasta jooksul lastud ühtegi välismaalast,” kirjeldas Illimar.
Tema sõnul on Indoneesia valitsus juba vastu võtnud otsuse, et märtsi lõpuks peab piirkond taas igasugustest välisabistajatest puhas olema.
Lennukihääletajad
Eesti Päästemeeskonda sattus lllimar Sibul kohe, kui selline üksus 1997. aastal enne üht Islandil toimunud rahvusvahelist rahutagamisõppust moodustati. Toona õppis ta Tartu Ülikoolis õeteadust ja töötas Tartu kiirabis.
“Päästemeeskonna pealik kutsus meeskonda enamasti inimesed, keda ta teadis ja kelle peale ette kindel oli,” ütles Illimar.
Päästeameti haldusalasse kuuluvast üksusest, mille esialgsest inglisekeelset nimest Estonian Rescue Force on nüüd saanud Estonian Disaster Relief Team, moodustus ühtne ja omavahel hästi koostööd teha mõistev meeskond üsna ruttu, sest esimesele rahutagamisõppusele järgnesid maavärina-, laevakatastroofi- ja humanitaarabi- ehk põgenikelaagriõppus sealsamas Islandil, rahvusvahelised katastroofiõppused Eestis, Leedus ja Usbekistanis jne. Rääkimata pidevast oskuste lihvimisest ja teadmiste omandamisest kodumail.
“Et katastroofipiirkonnas valitseb kaos, st et info ei liigu, süsteemid ei toimi ja kokkulepped ei kehti, olime selgeks saanud juba õppuste põhjal,” ütles Illimar.
“Seepärast ei viinud kedagi meist rööpast välja ei see, et hollandlased, kelle sõjaväelennukitega me Eindhovenist Bangkokki ja Bangkokist Indoneesia ühte suuremasse linna Medani lendasime, umbes poole meie kaasa võetud joogiveest Eindhovenisse maha unustasid, ega ka see, et Medanis tuli meil pool päeva Punase Risti laoks muudetud angaaris humanitaarabikastide vahel konutada, kus rotid meil üle jalgade jooksid, ning samal ajal sisuliselt lennukit hääletada, st leida lennuväljal valitsevas logistilises kaoses selline lennuk, mis meie 15-liikmelise rühma koos 7,5 tonni varustusega Banda Acehisse toimetaks.”
Kui Illimar Sibul ja teine Jõgevamaalt, täpsemalt Vaimastverest pärit Eesti Päästemeeskonna liige Tiit Piiskoppel tuleval neljapäeval oma kunagisse kodukooli, Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilastega kohtuma lähevad, siis ei kavatsegi nad rääkida mitte üksnes sellest, mida nad Indoneesias tegid, vaid tutvustada ka päästemeeskonda kui niisugust.
Eile võtsid aga Illimar Sibul ja Tiit Piiskoppel koos teiste Indoneesias käinutega välisministeeriumis toimunud pidulikul vastuvõtul Päästeameti peadirektorilt Mati Raidmalt vastu missioonimedalid, tänukirjad ja kingitused.
RIINA MÄGI
