Möödunud nädalal korraldati Luua Metsanduskoolis seminar, kus oli peateemaks ettevõttepraktika eesmärgipärasemaks muutmine. Ehk maakeeli lahtiseletatult räägiti sellest, kuidas kutsekooli, rakenduskõrgkooli või ka näiteks maaülikooli õppima tulnu omandatud teoreetilisi teadmisi praktikas nii läbimõeldult järele proovida saaks, et kooli lõpetanul oleks lisaks hinnalisele paberile peos tõepoolest ka ettekujutus tulevasest tööst — nii peas kui kätes.
Juttu oli individuaalsest praktikakavast, õppuri aktiivsuse ja teadmishimu vajalikkusest ja tihedast kontaktist kooli ja praktikakoha vahel, et tööproov teooriat oluliselt täiendaks.
Kindlasti ei hakka ükski tänapäevane ettevõte korraldama õpipoisile midagi taolist, nagu riukalik talupidaja Joosep Toots oma uut ametit ihkavale koolivennale lavastas. Ja loodetavasti ei anna meister sellile eksimuse korral valusalt vastu näppe, nagu kord hallil ajal rätsepmeistrid ja muud antvärgid endale lubada võisid.
Aga mõte jääb kutseõppe puhul siiski samaks tänapäevalgi. Kui õpipoiss tõsimeeli selliks ja seejärel meistriks igatseb, siis tuleb tal ka n-ö käed mustaks teha, mõtte ja innuga asja juures olla.
24. jaanuar 2012
