On hea meel ärksa koolijuhi üle, kes ütleb sõna sekka hiljuti Eesti meedias lahti läinud haridusteemalises diskussioonis. Koolijuhi mõtteid lugedes tõdesin, et haridusametnikud näevad praeguses koolikorralduses samu probleeme. Liiga vähe pööratakse tähelepanu õpilase individuaalsusele, õpetajate töö ei ole piisavalt väärtustatud. </P>
Räägime haridusosakutest, ühingutest, hoolekogudest, riigi ja kohaliku omavalitsuse (kooliomaniku) vastutuse ja ülesannete jagamisest kui lapse hariduse kvaliteedi tagamiseks vajaliku mehhanismi hoobadest.
Suurem tähelepanu abivajajatele
Korraga on kerkinud palju küsimusi: kui suur on haridusosak, mille alusel toimub indekseerimine, kuidas panna paremini toimima koolide hoolekogud jne. Mainitud probleemide lahendamist tuleb vaadata mitte kui tegevusi iseenesest, vaid ühe eesmärgi teenistuses – kuidas panna senistest reformidest räsitud hariduskorralduslikud vahendid toimima nii, et laps omandaks väga hea hariduse ja tema areng oleks tagatud.
Ministeeriumis tehakse praegu tõsist tööd, et panna senisest paremini tööle kooli tugisüsteemid, et aidata järje peale lapsi, kes vajavad rohkem tähelepanu ja abi.
Eesti hariduses on viimase aastakümne jooksul sisse viidud erinevaid muudatusi. Näiteks on katsetatud ühe- ja kaheosaliste eksamitega, edasi-tagasi loksutatud lõpukirjandi saatust, reformida on üritatud koolivormi, koolimajade hoolduskohustust, piimaraha jne. Parimal juhul on tekitatud koolide finantseerimisskeemi juurde üks uus joon, muutes kogu süsteemi veelgi keerulisemaks ja halvemini hoomatavaks.
Kui eesmärgiks on olnud reformimine, ongi katsejäneseks jäänud laps. Samas peavad kõik muudatused hariduselus teenima ühte eesmärki: õpilane peab omandama hea hariduse turvalise keskkonnaga korralikus koolis nii, et talle oleks tagatud igakülgne abi ja toetus.
Rahastamine ei tohiks sõltuda päevapoliitikast
Soovides saavutada koolides nüüdisaegne õppekeskkond, tagada õppekavade täitmiseks vajalikud õppevahendid, võimaldada kooliomanikel moodustada motiveeritud ja oma tööd nautiv õpetajaskond, tahetakse kindlustada laste tulevik. See on hariduskorralduse ülesanne ja vastutus. Haridussüsteemi kese ja klient on õpilane. Teistmoodi see ei saa ega tohigi olla.
Mida siis teha kavatseme? Kõigepealt peab otsustama, kuidas, miks, millise tempo ja vahenditega viia hariduse sisuline pool teadmistekesksuselt üle arengu-, õppimis- ja indiviidikesksemaks; kuidas korraldada kooliüksuste juhtimine nii, et oleks kaasatud lapsevanemad, oluliselt täpsustatud koolijuhtide vastutus, ülesanded ja õigused ning tekiks võimalus õpetajate tööpanust vääriliselt hinnata.
Kuidas korraldada hariduse rahastamine nii, et see ei sõltuks päevapoliitikast, oleks läbinähtav, üheselt arvestatav, võimaldaks koolidel teha arenguprognoose pikemaks perioodiks ning saaks olla oluliselt efektiivsem kui senine ligi 15 eri allikast rahastatav süsteem.
Kaks viimati nimetatud hariduskorralduse sammast on teostatavad peamiselt juriidiliste ja korralduslike vahenditega. Olles ilmselgelt kokku leppinud vajadustes ja saavutades õiglaste ümberkorralduste osas täieliku ülevaate, ei ole sisuliselt põhjendusi, miks me ei peaks kõikide hariduskorralduses osalejate kaasalöömisel ja initsiatiivil neid muudatusi võimalikult kiiresti käivitama.
Kõige olulisem on loomulikult esimene sammas ? haridus ise. Mida me selle sõna all mõtleme, kuidas korraldada haridusastmed ning liikuda õpilase individuaalse arengukava suunas ? nendele küsimustele tuleb vastata, võttes lähtekohaks õpilase huvid. Nendele küsimustele vastamiseks teeb haridus- ja teadusministeerium tõsist tööd, paludes selleks arvamusi ka õpetajatelt, koolijuhtidelt, kohalikelt omavalitsustelt ja loomulikult õpilastelt, kelle pärast muudatusi ette võtma peame.
Kui oleme vastused leidnud, tuleb need reaalses elus toimima panna. Nii saab Eesti koolist koht, kus laps tunneb end turvaliselt, kus arvestatakse tema vajaduste ja eripäradega.
Margus Ots,
Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik
