Punaväe metsikuste nägemine Eerikveres avas noore neiu silmad, mis aga peagi igaveseks sulgusid.
Pea kõigis mälestustes, kus on juttu veretöödest, mis Eerikvere külas 1941. aastal punaväelaste poolt toime pandi, on kirjutatud ka neiust, kes Saare talu lepikust kivilt surnuna leiti. Lisaks kuulihaavale olid tal ka käesooned läbi lõigatud, väike kirju peaga puss oli tal veel peos. Teise käe näppude vahel oli tal olnud veel rukkipea, millest ta nähtavasti teri oli söönud. Temast on kirjutanud Palamuse koduloouurija Johannes Paju, ajaloodoktor Mart Laar, samuti ka oma kodulooalases uurimistöös Palamuse koolitüdruk Eveli Kütt. Nende andmete põhjal oli olnud tegemist Puurmani kooli õpetajaga, komnoorega, kes saksa vägede eest põgenemisel oli jäänud põgenevatele punaväelastele ette ja võetud kaasa kui nende teejuht.
Jõudnud Ehavere külla, oli ta palunud Pikavere talu perenaist, et pererahvas peidaks ta kuhugi ära. Perenaine peitnudki ta sahvrisse, aga tema kadumist märgatud õige pea ning ta otsitud üles. Kirjapandud märkmeist järeldub, et teda sunniti nüüd juba väevõimuga punaväelastega kaasa minema. Väidetakse ka, nagu oleks just tema põgenevad punaväelased Eerikvere külla juhatanud. Kui ta aga järgnevalt oli näinud, mida metsistunud Vene sõdurid Eerikveres korda saatsid, otsustas ta oma nooruslikes kommunismiideaalides pettununa ise oma elu lõpetada. Selle noore neiu surnukeha matja, kes hiljem Ameerikasse põgenes, oli ära märkinud ka tema nüüd juba unustusehõlma jäänud hauakoha.
Nagu saatuse irooniaks on veel teada, et Pikamäe talu peremehe ja perenaise lasksid Vene sõdurid 1944. aasta septembris talu köögis maha, kui punaväed Eesti uuesti okupeerisid.
Mul õnnestus Kaarepere kunagise õpetaja, tuntud koduloouurija Helma Kaevali käest teada saada, et see neiu oli 1940.-1941. aastatel Puurmani koolis kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Anu Miks, komnoor ja kooli vanempioneerijuht. Kaeval oli siis tema õpilane ning mäletab teda hästi. Ta olevat olnud ilus ning laste poolt igati lugupeetud. Tema pioneerikoondused koos mängude ja matkadega olid olnud huvitavad ja meeldejäävad. Pioneeriks aga tal Puurmani koolilapsi eriti värvata siiski ei olevat õnnestunud. Nähtavasti oli selles koolis siiski valitsevaks Eesti Vabadussõja aja vaim. Hoopis rohkem oli olnud osavõtjaid tema poolt organiseeritud spordiüritustel.
Kui Põhja-Tartumaa, sealjuures ka Puurmani ümbrus 1941. aasta juulis sakslaste piiramisrõngasse jäi, üritasid Puurmani kooli ruumides paiknenud Läti miilitsaüksuse mehed asuda läbimurdele. Sealjuures agiteerisid nad ka Anu Miksi
endaga kaasa tulema ja rääkisid, mis ootab teda kui komnoort sakslaste kätte sattumisel. Teel liitus see rühm Tanisoosse kogunenud Punaarmee riismetega ning neiu edaspidisest saatusest oli juba juttu loo alguses.
Oleks huvitav teada saada, mis mõjutas seda traagiliselt hukkunud noort organiseerimisvõimelist neidu komnooreks astuma. Võib olla saab küsimusele vastuse Otepää ümbrusest, kus möödusid tema esimesed kooliaastad.
i
ARVI LIIVA
