Ootame opositsioonilt konstruktiivset kriitikat

Eelarve valmistab ette valitsus, kuid heaks kiitma peab selle demokraatlik rahvaesindus ? Riigikogu. Kui rahandusminister Taavi Veskimägi eelarve Riigikogule üle andis, mõtlesin ajas tagasi – millal varem oleme nii paljudes valdkondades saanud öelda: jah, asjad lähevad paremaks? Ei mõelnudki välja.

Tõepoolest, Eesti majandusel läheb praegu hästi. Käesoleval aastal on majandus kasvanud oodatust isegi kiiremini – 6,4 protsenti. Rõõmustav on, et ka tööhõive näitajad on suuremad, kui eelmisel aastal prognoositud. See näitab, et edasiminek on tegelik, mitte ainult statistikaameti arvudes. Euroopa Liiduga liitumine on andnud positiivse tõuke ja ka suhkru hind on pärast esimest ehmatust taas hakanud langema.

Elu Eestis edeneb, aga see ei toimu iseenesest, ilma midagi tegemata. Meie kõigi, iga Eesti inimese heaolu aluseks on töö. Sedamööda, kuidas tekib uusi töökohti ja kerkivad palgad, tõuseb ka eestlase elujärg.

Majanduskasv toob rohkem tulusid riigieelarvesse, mida riik saab suunata näiteks hariduse edendamiseks või neile, kes ise toime ei tule. Majanduskasvu aluseks omakorda on ettevõtlikkust soosiv ja maksudega mitte lämmatav keskkond.

Järgmise aasta eelarve on umbes 4,5 miljardit krooni suurem kui sel aastal. See on väga suur arv ? 4 500 000 000. Aga ka vajadused on suured. Ligi veerand kasvust ? 920 miljonit krooni ? läheb liiga kaua liiga väiksena püsinud pensionide tõstmiseks. Keskmiselt tõuseb vanaduspension vähemalt 230 krooni. Seda ei ole väga palju, aga see on kindel. Kindel on ka see, et valitsus on kokku leppinud tõsta aastaks 2007 keskmine pension 3000 kroonini.

Oma igapäevast elu elades ei mõtle me enamasti, kui raske katsumus on töö kaotamine ja uue leidmine. Võib juhtuda, et amet, mida oled aastaid pidanud, lihtsalt lakkab olemast. Mitmed tootvad või teenindavad tööd liiguvad vabalt mööda maailma ringi odavama tööjõu otsinguil. Mida kõrgemale tõuseb Eesti keskmine palk, seda rohkem hakkavad tööjõumahukad ettevõtted vaatama Aasia poole. Aga kui kaob koht ja uut ei leia, kaob mõne aja pärast ka tööharjumus. Inimene jääb ühiskonna elust üha rohkem kõrvale. See on tragöödia nii inimese kui ka riigi jaoks.

Järgmisel aastal tahab riik aidata vähemalt 21 000 töötul saada koolitust ja abi, et taas tööle pääseda. Kokku on selle jaoks riigieelarves 220 miljonit krooni. Need numbrid ei ütle justkui midagi, aga võrdluseks – sama palju inimesi elab terves Viljandi linnas ja samas suurusjärgus, kuigi väiksem, on ka Viljandi linna eelarve. Muidugi oskavad rahanumbritest rääkijad alati joonistada ilusaid graafikuid ja tabeleid, aga kui keskmise Eesti linna jagu inimesi saab taas endale jalad alla, on see minu arust väga suur asi.

Nagu ikka, on kõik omavahel loogilises seoses. Ettevõtlikkust soosiv maksusüsteem kasvatab majandust, luues uusi töökohti. Et neid töökohti täita, on vaja haritud inimesi.

Sellepärast ongi 2005. aasta eelarve teiseks prioriteediks haridus.

Et tõsta üldhariduse kvaliteeti, kavatseb valitsus anda kohalikele omavalitsustele ja koolidele senisest rohkem otsustusõigust ja vastutust. Järgmisel aastal kasvab 220 miljoni krooni võrra õpetajate palgafond, mis võimaldab keskmiselt õpetaja palga kasvu 12 protsenti.

Lisaraha läheb ka kõrgharidusele, kus fookus on tehnikaaladel, infotehnoloogial ning bioteadustel. Suurusjärgus veerand miljardi krooni võrra kasvab teadus- ja arendustegevusele minev raha jne, jne.

Kõigi heade ja vajalike asjade üleslugemiseks jääb siin ruumi napiks. Et aga valitsemine tähendab pidevat valikute tegemist oluliste ja veel olulisemate asjade vahel, jääb ka iga eelarvega riigis alati palju probleeme lahendamata. Nende esiletõstmine on opositsioonipoliitikute töö. Soovin neile selleks jõudu, sest seekord ei ole see lihtne ülesanne, ning loodan, et kriitika on konstruktiivne ja edasiviiv.

SIIM KIISLER, Res Publica