Õnnelik tosin ehk kaheksas lend

Siinkirjutajal oli au ja kohustus olla kahe õpilase töö retsensendiks, kuid vaadates teisigi töid, tekkis kiustatus ka lehelugejale teada anda, kes siis Jõgeva Kunstikooli sel kevadel lõpetavad. Iseloomulik on see, et kõik on ajanud oma asja, st püüdnud läheneda teemale oma sisemaailma ja emotsioone silmas pidades. See on kindel märk, et ollakse tugev, otsustusvõimeline ja eelkõige loominguline; et märgatakse märke, mis annavad impulsi loominguks ja soovitakse seda ka teistele näidata.

Esimese kunstikooli õpilasena tegi Annaliisa Jäme diplomitööks filmi. Lähtudes sümbolitest Tuli, Vesi, Maa ja Õhk, leidis ta neile vastavad kunstikooli õpetajad, keda portreteerida. Üsna raske ülesande suutis ta lahendada võluvalt ja usutavalt. Loodan filmi näha ka suvisel Theodor Lutsu filmipäevade konkursil.

Tuuli Laumetsa fotoalane töö “Vabameelne pooleks tunniks? on portreesari. Tuuli omandas teadmisi fototöötlusest ja valminud sari näitas ilmekalt, mida saab ette võtta tavalise värvifotoga, kui see hoopis teise konteksti asetada ja omaette meeleolu luua.

Heleri Vainula töö ?Maniakaalsed surinad eritsoonis? puhul on intrigeeriv juba pealkiri. Ja tulem ? peen graafikalaadne ristteed sümboliseeriv pildiseeria ? lahkab pisut morbiidsel ja raskena näival viisil noore inimese sisemaailma ja otsinguid: mis on hea, mis halb; mis õige, mis vale.

Joanna Serveti loomingu võiks tinglikult seada samuti eksistentsiaalsete valupunktide koondiks. Sõbra luuletusest inspiratsiooni saanuna kujutab Joanna kolmel pildil hea ja kurja võitlust. Tähelepanuväärse vabadusega kujutab ta värvikalt inimese sisemaailma ja selle otsinguid. Nii omane teema noorele inimesele?

Lapsepõlv ja lemmikloomad

Liisi Talase ?Lapsepõlve aeg? on nostalgiline värvikas pastellisari vanavanemate kodust. Viiel eraldi tööl on kujutatud puud, mis Liisi sünni auks istutati, ja tüdruk piltidel on Liisi ise. Helge ja armas, pisut unenäoline võlumaa sari. Päikeseline lapsepõlv on läbi aastaaegade ka teistele nähtavaks tehtud.

Merilyn Saksing kui kursuse noorim üllatab kompositsiooniga ?Hetked kestavad kauem, kui te arvata oskate?. Padjad, pildid, kus kalligraafiliselt kirjas sõbrannaga räägitud jutud, ja fototrükid lemmikloomast kolli-koerast ? läbimõeldud, põhjamaiselt karge, maitsekas ja hästi valitud värvidega ekspositsioon moodustab täiusliku terviku ning võiks edukalt olla ka mõne kõrgema astme kunstikooli lõputööks.

Keiu Meesakut julgen lugeda radikaalsemate noorte hulka. Tema ?See pole veel surnud? kujutab lemmikesinejaid muusikamaailmast (Metallica, M. Manson ja Green Day). Pärast eelmise öö plaadikõrvetamist (Snow Patrol, Static X, Pain jt) oli siinkirjutajal kohe kuidagi eriti soe tunne, et noored siiski nii raju muusikat armastavad ja sellega seotut ka kire ja andumusega maalida oskavad.

Käti Konno ?Kui ma alles väike olin? on suureformaadiline töö, turvaline ja armas, isegi naivistlik. Koos töö esitlemisega toimus väike performance?i-laadne asi: kohalolnuile jagati mullitajad ja kõik soovijad said seebimulle puhuda. Roosades toonides lapsepõlvemaa kujutamist võib omamoodi hea energia pildiks pidada. Vaatajatel läksid suud igal juhul muigele.

Hüpe vabadusse

Kädlin Kirjutaja ?Kass Alberti kuningriik? on viiest pliiatsijoonistusest koosnev armas sari, mis illustreerib omakirjutatud muinasjuttu. Illustratsioon on üks raskemaid kunstivorme, kuid Kädlin võiks edaspidi kindlasti veel jutte kirjutada ja neid ise illustreerida ning lõpuks ka oma väikese raamatu väljaandmise peale mõelda.

Triin Pärtelpoeg on teinud akrüülmaali ?Flamingod?. Eriliselt selge ja helge koloriidiga naivistlik lõunamaa looduspilt on omamoodi lummav oma pisivigadega, millest alles siis aru saad, kui keegi neile osutab. Julge värvilahendus ja eriti hästi komponeeritud oran? liilia annavad tööle just selle, mis ta särama paneb.

Keiti Mõisavald esindab seekord samuti naivismi. ?Hüpe vabadusse? kujutab ja sümboliseerib teadmiste poolt antavat vabadust, tänu millele julgedki hüpata tundmatusse. Kui inimest on autor kujutanud rohkem kui sümbolit, siis sinised liustikud on küll ääretult realistlikud ja kaunid.

Aive Pajo ?Muutumine? on samuti sügava alltekstiga töö. Puu kui igavene muutuja transformeerub soojuseks ja tuhaks ning kunagi saab taas puuks. Töö on peaaegu monokroomne. Retsensent Rein Erebi sõnul on hea kunstniku tunnus see, kui ta suudab halli värvi säravaks maalida.

Aive ütles, et sõnadega on kunsti raske seletada. Sestap soovitan kõigil, kel noorte kunstnike tööde vastu huvi, minna neid vaatama ja uurima Jõgeva kultuurikeskusse, kus need esmaspäevast saati väljas.

TIINA SÄÄLIK

blog comments powered by Disqus