Et riik on omavalitsuste ühinemisest huvitatud, siis tasuks vabatahtlikku ühinemist ka toetada. Seda võiks teha ühinevatele omavalitsustele täiendava eelarveraha eraldamise kaudu. Seni on räägitud võimalikust stiimulist eraldada ühinevatele omavalitsustele kuni 400 krooni iga elaniku kohta ja kokku mitte üle kahe miljoni krooni.
Olles ka ise aastaid nii riigi regionaalpoliitika korraldamise kui omavalitsustööga lähedalt kokku puutunud, arvan, et selline stimuleerimine on pigem näiline. Toetada tuleb tunduvalt jõulisemalt, siis saavutame ka tulemusi. Näiteks võiks rääkida toetusest vähemalt 2000 krooni ühineva omavalitsusüksuse iga elaniku kohta. Kogusumma võiks piirneda 5 miljoni krooniga. Muidugi juhul, kui riigi rahakott seda välja kannatab. Järgnevate aastate jooksul kuni poole miljardi krooni eraldamine ühinemisteks ei kujune kindlasti mahavisatud rahaks.
Valimistevahelistel aastatel ei saa ühineda
Reformierakond toetab omavalitsuste kiiret ühinemist. Kui ühinemine leiaks aset aastatel 2005 kuni 2007, võiks toetust saada maksimummääras. Hilisematel aastatel toetamise koefitsient väheneks.
Praegu ei võimalda seadused omavalitsustel ühineda valimistevahelistel aastatel. Selline ühinemine tuleks seadustada. Kui seda kuidagi teha ei saa, siis tasuks valitsusel otsida võimalusi, kuidas innustada võimalikult paljusid omavalitsusi vabatahtlikult ühinema juba 2005. aasta sügiseste kohalike valimiste järel. Järgmine võimalus tuleb ju alles aastal 2009. Järgmise aasta ühinejad võiksid toetust saada täies mahus. 2009. aastal võiks olla näiteks 60 protsenti esialgu pakutust.
Reformierakond ei toeta mõtet, et riik pärast ühinemist hakkaks kustutama omavalitsuste laene. Laen jääb laenuks ja see tuleb tagasi maksta. Küll aga võib ühinenud omavalitsuse volikogu otsustada kustutada
riigi toetusrahaga seniseid laene.
Arvestada tuleb tegelikke tõmbekeskusi
Kindlasti vajab valitsus soovituslikku plaani piirkondlikuks omavalitsuste ühinemiseks. Selles plaanis tuleb arvestada omavalitsuste võimekust, piire, tegelikke tõmbekeskusi, kuhu inimesed käima on harjunud. Ei tehta ju reformi reformi või optimeerimise pärast, vaid ikka inimeste pärast, kelle elukorraldus peab pärast reformi omavalitsuste võimekuse tõusu läbi paremaks muutuma.
Toetust saaksid need, kes ühinevad selle plaani alusel. Imavere vald ikka Tallinnaga ühinema ei peaks.
Ei tohi silma kinni pigistada fakti ees, et täna ei ole Eestis elujõulised eelkõige väikese rahvaarvuga vallad. Ent pole võimalik toetada mõtet, et riik väikesi valdu kuidagi eritingimustel kohtlema peaks. Nii talitades rikutaks võrdse kohtlemise printsiipi ja tehtaks liiga omavalitsustele, kes ise endaga hakkama saavad. Küll aga on täiesti mõeldav, et riik toetab mõnda infrastruktuuri investeeringut, mida ühinev vald vajab, olgu siin tegemist juurdesõidutee või teeninduspunktiga.
Linnade muutumine vallaks pole mõistlik
Ka linna staatus vajab ümbervaatamist. Täna muutuvad vallaga ühinenud linnad valdadeks. See ei ole igal juhul mõistlik. Pigem tuleks kaaluda võimalust, et uued volikogud saavad ise valida, kas nad eelistavad valla või linna staatust. Viljandi jääb ju ikka Viljandiks ja Paide Paideks ka siis, kui nende piirid uute omavalitsustena tänastest linnapiiridest kaugemale ulatuvad.
Täna on valitsuskoalitsioon haldusterritoriaalse reformi läbiviimises omavalitsuste vabatahtliku ühinemise kaudu lähemal kui kunagi varem. Olen veendunud, et veel sellel kevadel tasanduvad viimased erimeelsused ja juba jaanipäevaks pakutakse reformikava regionaalministri targal juhtimisel omavalitsustele välja.
Peep Aru, Reformierakond
