Läinud nädalad on toonud meediasse kaks ränka ähvardamist. Üks Tartu abilinnapea Monica Ranna ja teine Reformierakonna esinaise Kaja Kallase aadressil. Mõlemad löövad ühiskonnas turvatunde kõikuma.
Kaja Kallase meediasse antud kuvatõmmised teksti sisust on õõvastavad. Pannes mõtlema, et kui kaugele me ühiskonnas läinud oleme, kui vaid kahe nädala jooksul on kahe juhtival kohal oleva poliitiku ja nende perekonna turvatunnet riivatud kaks korda. Kui Monica Ranna ähvardajaks osutus eakas proua, siis praegu pole kindel, kes oli Kaja Kallasele saadetud sõnumite taga.
Liiga vana ähvardaja
Kuid olukord muutus seda veidramaks, et politsei küll tuvastas mõned päevad hiljem Tartu abilinnapea ähvardaja, aga prokuratuur otsustas asjaga mitte kiirustada. Sest on alust arvata, et jõuline sekkumine lihtsalt ei ole vajalik. Kuid ka selline otsus lõhub ühiskonna turvatunnet.
Mis kindlustunnet pakub see otsus laiemale avalikkusele, et ähvardaja küll leiti, kuid vajadust temaga veidi vestelda pole? Ei ole ju oluline, kas halba tahab noor või vana, nõrk või tugev, ähvardus on ähvardus ja vägivald on vägivald. Seda ei tohi kuidagi pehmendada, veel vähem tähelepanuta jätta.
Ent ühiskonnas ei toimu suurem diskussioon kiusamise ega ähvarduste teemal. Pigem arutatakse, kas Kallas valetab ning tegemist on ulatusliku infooperatsiooniga, millega püütakse parandada hapuks läinud poliitolukorda. Asja päästis peaminister Jüri Ratas, kes ütles kindlalt, et sellisel käitumisel ei ole ühiskonnas kohta. See küll ei kustutanud kõiki kahtlusi, kuid aitas kindlasti olukorral natukenegi paremuse poole liikuda.
Sotsiaaltöötajad, politseiametnikud ja paljud teised teevad iga päev tööd selle nimel, et tagada ühiskonnas turvalisus, julgustada vägivalla all kannatajaid abi otsima ja toetada neid, kes ise ennast enam aidata ei oska ega suuda. Rääkimata sellest, et suitsiidide arv kasvab ning depressioon vohab hullemini kui kunagi varem. Kuid ikka leidub neid, kes peavad öeldud sõnu naljakaks, lausa õigekski, parastavad ja irvitavad. Ning see süvendab turvatunde kadumist ja hirmu. Töö, mille kallal teatud ametkonnad iga päev ränka vaeva näevad, haihtub hetkega õhku, jättes järele vaid parastuse.
Kuidas saame rääkida koolides ja lasteaedades väärikast käitumisest, empaatiast ja viisakast keelekasutusest, kui meie endi seas liiguvad täiskasvanud inimesed, kes arvavad, et neile sobimatuid poliitilisi jõude võib ähvardada, alavääristada ja mõnitada? Kuidas saame rääkida, et perevägivallast peab teada andma, seda ei tohi mitte kunagi pidada teise pere siseasjaks, kui meie seas liigub täiskasvanud inimesi, kes tahaksid meelega teistele kõige jubedamal moel haiget teha?
Kuidas me saame rääkida turvalisest Eestist ja kodusoojusest, kui kõige suurem turvarisk asub siinsamas, meie nina all, me endi seas?
Karistuse saanud ajakirjanikud
Samalaadne suhtumine oli novembri alguses lõppenud kohtuotsusega, mis pani kaks endist Postimehe ajakirjanikku rahaliselt vastutama artiklis esitatud valeväidete eest. Kohus leidis, et ajakirjanikud ei suutnud selgitada, kuidas nad anonüümset allikat kontrollisid ning valisid artiklit kirjutades teadlikult halvustava keelekasutuse.
Pärast lõplikku kohtuotsust kihasid kommentaariumid parastavatest sõnadest ja rõõmuhüüetest. Arvati, et nüüd on saabunud õnn ajakirjanduse õuele, sest viimaks ometi pandi valelikud lehetegijad oma valelike sõnade ja pahatahtlikkuse eest vastutama. On ju kõik peavoolumeedia ajakirjanikud ikkagi nende arvates kellegi häälekandjad, valelikud, äraostetavad ja kaldu valele poole – seega väärt kõike seda halba, mida neile soovitakse.
Lahendust tekkinud olukorrale on raske leida. Ehk tasuks alustada sellest, et me teeme ühiskonnas otsuse, et kellegi ähvardamine ei ole heaoluühiskonnale sobiv ning hoolimata sellest, et teise inimese vaated ei pruugi ühtida kõrvalseisja omadega, ei ole põhjust elu ega tervise kallale kippumiseks. Ei päriselt ega mängult. Ja et sõnavabadus ei tähenda valimatult kõige välja paiskamist, vaid mõistlikku diskussiooni. Seejärel saaks teha otsuse, et karistada saab ka siis, kui ollakse liiga noor või liiga vana, mees või naine. Sest karistamatuse tunnet ei tohi tekkida.
Ja siis võib-olla teeks otsuse, et alati ei pea näpuga vehkima ja irvitama, kui kellelgi halvasti läheb. Siis on teistel ja ennekõike ka endal kergem. Sest eks teistele tehtu kipub ikka endale tagasi tulema.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
