Mõnedega neist ongi päris palju mängitud: nende käpiknukkudega näiteks, mis Ingrid Palamuse lasteaia Nukitsamees näiteringi kahe lavastuse jaoks meisterdas. Üks ? “Päkapikkude jõulud” ? toodi välja jõuludeks, teise, läti muinasjutu “Hõbe-, kuld- ja teemanthobu” põhjal valminuga käidi külas isegi Läti sõprusvallas Liepas.
Kuna käpiknukud olid näitetükkides mehiselt mängida saanud, tuli Ingridil neid enne näitust pisut pesta ja remontida ning neile pisut “meikapi” teha. Nüüd näevad need välja nagu uued. Mis tõestab, et tegemist on lasteaiale väga sobivate vastupidavate leludega.
Palamuse lasteaed pole sugugi ainus, kelle tellimisel Ingrid käpiknukke teinud on. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumile tegi ta “Nukitsamehe” etendamiseks vajalikud nukud, mida saavad kasutada nooremad muuseumikülastajad. Neid polnud vaja näitusele tuuagi, need juba olid seal. Tartu mänguasjamuuseumi mängunurka tehtud loomi kujutavaid nukke ja Tartu linnaraamatukogu tellimisel tehtud “Mardileiva” nukkude komplekti Ingrid siiski kohale tooma ei hakanud: see oleks olnud liiga suur ettevõtmine.
“Jaan Krossi “Mardileiba” tahtsid linnaraamatukogu töötajad mängida ülemöödunudaastaste hansapäevade ajal,” ütles Ingrid Juuse. “Tegingi nukud valmis ja viisin Tartusse ära, aga kui nende kasutamise hetk kätte jõudis, avastasid raamatukogutöötajad, et üks tegelane ? piiskop ? on puudu: nad ise olid selle tellimata unustanud. Naernud kõva kõhutäie, leidsid nad siiski väljapääsu, riietades apteekri, kes oli, muuseas, selles loos üsna jumalavallatu tegelane, vahepeal ümber piiskopiks.”
Hõbeküüntega rott</P>
Tartu mänguasjamuuseumis võib näha ka Ingridi tehtud Pipi Pikksukka, Sipsikut, Krõlli, Sookolli ning rahvuslikes linastes rõivastes tüdruk- ja poissnukku, samuti kaht jaapanipärast nukku.
“Jaapanipärased nukud tellis muuseum mult möödunud talvel seoses ühe Jaapani-teemalise projektiga,” ütles Ingrid Juuse. “Neid saab nüüd muuseumis erinevatesse kimonotesse riietada. Idamaiste mandlisilmade ja soengutega nukkude valmistamine oli minu jaoks tõeline pähkel, aga muuseum jäi mu tööga rahule.”
Palamuse näituse ehteks on Laiuse käsitöökojast Kuldne Õlg “tagasi laenatud” tööd: kaks suurt rahvuslikes riietes nukku ja õlekoja maskott ? rott.
“Need sai tehtud seks puhuks, kui õlekoda mõned aastad tagasi uued ruumid sai,” meenutas Ingrid Juuse. “Toonane õletoa perenaine Aime Lang rääkis pärast, et esimene, Austriast pärit välisturistide grupp, kes vastsesse õletuppa saabus, polevat muud õieti pildistanudki kui seda rotti.”
Arvestades eluka imposantset ja samas humoorikat väljanägemist ning muljetavaldavaid hõbedasi küüniseid, võib seda uskuda küll.
Mehed kriitikuiks
Just humoorikas väljanägemine on see, mis Ingridi nuku- ja üldse mänguasjaloomingut kõige rohkem iseloomustab. Pluss veel hea maitse ja perfektne teostus. Mõni ime siis, et inimesed tema sügisest kevadeni lasteaiamajas ja soojemal ajal muuseumi õuel köstri aidas tegutsevas käsitööpoes suisa ekstaasi lähevad ja ostuta naljalt ei lahku.
Kõige paremini lähevad kaubaks rõõmsa näoga päikese- ja lillekujulised fliispadjad, aga ka lepatriinud ja Krõllid.
“Sipsikuid ostavad endale täiskasvanud inimesedki,” ütles Ingrid Juuse. “Olen paar korda kuulnud, kui ukse taga öeldakse: “Noh, nüüd sai Anu endale lõpuks oma Sipsiku.”.”
Kuna Ingridi tehtud mänguasjad kipuvad nii tema oma poest kui ka mänguasjamuuseumi müügiletilt kiiresti kaduma, tuleb neid üha juurde teha, nii et uute asjade väljamõtlemiseks jääb aega napimaks, kui Ingrid tahaks. Kui ta aga mõne päris uue asja valmis saab, siis küsib ta selle kohta kõigepealt oma abikaasa ja poja arvamust: oma pere mehi peab ta kõige paremateks ja objektiivsemateks kriitikuteks. Kelle öeldu küll mõnikord vihale ajab, aga tegelikult paremat tulemust saavutada aitab.
Poeg Kullo ja tütar Kädi olidki tegelikult need, kelle jaoks Ingrid kunagi riidest lelusid tegema hakkas: nende lapsepõlves polnud meie poodide mänguasjariiulid sugugi nii rikkalikud kui praegu. Näituselgi võib näha suurt musta kaisukoera, mille ema Kädile kuueteistkümnendaks sünnipäevaks tegi. Hiljem teenis Kädi endale ema kavandatud mänguloomade valmisõmblemisega taskuraha. Praegu on tal loomadega pisut teine suhe: ta õpib maaülikoolis veterinaariat. Kädi kahe ja poole aastase tütre Kertu mänguasjariiulit, milles aukohal vanaema Ingridi looming, võib aga kadestada vist iga laps.
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis saab Ingrid Juuse mänguasju, aga ka paari vaipa ja üht põnevat seinapilti näha oktoobri lõpuni.
RIINA MÄGI
