Järg 25. augustil ilmunud osale
Lihavõttepühad olid sel aastal 25. ja 26. märtsil, oli ilus ilm. Aga märtsi keskpaigani olid veel väga külmad ilmad. Endel tuli märtsi lõpus proua Vooremaa poole jutuga, et Tartu julgeolekumaja juures oli olnud rohkem liikumist ja palju NKVD pagunitega sõdureid. Jälle oli hirm, et hakatakse inimesi ära viima. Kuu aja eest räägiti küüditamisrongist, kuid siiani polnud midagi juhtunud.
Anatoomia tunnis rääkis õpetaja Kõiva hiljuti geneetikast kui väärteadusest ja kinnitas, et niisugust asja nagu geen pole olemas.
Kui õhtul koju läksin, oli seal ka küüditamisest kuuldud. Nii paksu lumega polnud võimalik metsa ka minna, ma ei saanud oma kuulipildujat ka kätte. Ema oli sellises tujus, et tulgu, mis tuleb, surm siin või Siberis.
Taas küüditamine
Ühel ööl tuldi Liidile saunamajja järele, kästi asjad kokku panna ja öeldi, et viiakse teise elukohta, järelikult Siberisse.
Koolis kuulsin oma pinginaabrilt Jaan Reidlalt, et 1. aprillil oligi olnud suur küüditamine. Inimesi oli viidud nii perekonniti kui üksikult.
Endel teadis Leida pool rääkida, et oli viidud usklikke, peamiselt sektante (Jehoova tunnistajad, nelipühilased jne) Eestist, Lätist, Leedust, Ukrainast, Moldaaviast ja Valgevenest.
Kodutee oli aprillikuise paksu lobjakaga küll hull. Üle Tormi mäe ei hakanudki üritama, vaid läksin Karina kaudu. Et päevad juba pikemad olid, jõudsin veel valges koju, aga jalad olid läbimärjad.
Kodus oli ema väga masendatud meeleolus. Tema peamine mure oli, et kui teda ka Siberisse viiakse, ei saa ta enam isale pakke saata ja isa sureb nälga.
Raudtee ääres sulasid lume alt välja plakatid, mis sinna olid kividest laotud: “Au Stalinile!”, “Au kolhoosi korrale!” jne. Kivist oli laotud ka viisnurki ja Lenini ja Stalini näod!
Aprilli keskel tõin asjad Vooremaa poolt ära. Maantee oli juba nii tahe, et sain hakata kodunt rattaga jaama sõitma.
Vahepeal tuli jälle mõneks päevaks paks lumi maha ja oli raske jaama pääseda.
Loomad kolhoosile, inimestega aega
Endel käis hobusega meil, ema andis minu talvise öömaja tasuks koorma õlgi. Tuppa tulles viskas Endel pintsaku hooletult toolikorjule, nii et käis kõva kolks. Ta unustas ära, et tal olid relvad taskus.
Aprilli lõpus arreteeriti Koogilt Ernst Vissak ja Õvanurmest Oskar Paabo. Ilm oli juba mitu päeva suviselt soe, sinililled, minu arvates kõige ilusamad lilled, õitsesid.
Meie hobune Pati viidi kolhoosi. Nüüd oli meilgi ainult üks lehm, üks siga, kaks lammast ja kümme kana. Mõned hiired ja rotid ka. Ema ennast veel kolhoosi ei võetud, varandus kõlbas aga küll.
2. mai hommikul tulid Oskar ja Elmar meile ja kutsusid mind kolhoosipõllule kündma.Tõime talli juurest kolm kahehobuse atra ja kuus hobust. Kägra poisid kündsid ühel pool teed Aaslava põldu, mina paremal Stroomi ja Aaslava vahelist tükki. Sain aru, et kahehobuse adraga on palju raskem künda. Juba adra tõstmine ja ümberpööramine oli raske. Mõtlesin, et nüüd hakkangi pühapäeviti kolhoosis töötama ja suvevaheajal kogu aeg sügiseni välja, ehk siis ikka midagi teenin. Ulila turbarappa ei tahtnud ka minna, kuhu mõned meie kooli poisid suveks minna lubasid.
12. mail võtsin rattaga jaamast tulles Tormi metsast paar väikest kaske kaasa, sest oli ju suvistepüha laupäev. Kaskedel olid vaevalt pungad lahti, suvisted olid seekord varajased ka.
Kündma ja külvama käsu korras
Metsades käisid lahingud metsavendade ning RO ja NKVD meeste vahel. Oli kuulda granaadiplahvatusi ja kuulipildujavalanguid. Kolhoosides käis aga kõva külvikampaania. Ega nüüd ju ilma käsuta enam künda ja külvata osatud. Kaer kästi külvata lausa keltsa peale. Isa vanasti küll nii ei teinud.
Mind muutsid need metsalahingud rahutuks ja murelikuks, otsustasin hakata saunamaja lakas magama. Majas tegin 12-protsendise heksakloraaniga lutikatõrjet. See oli nii kõva mürk, et kuigi mul seal tolmutades riidest mask suu ees oli, tuikusin toast välja tulles nagu joodik. Lakas võtsin kolm viilulauda lahti ja tegin neist hingedega salaukse. Nüüd oli võimalik sealt vajadusel vaikselt välja tulla, kuurikatusele astuda ja sealt metsa kaduda. Või ka pimeduse varjus katusel lamada, kuni kõik jälle rahulik.
Mai lõpus olid ilmad ikka jahedad ja puud vaevalt hiirekõrvus. 30. mail oli minu sünnipäev, sain 19 aastaseks. Koolis algasid eksamid.
Koolis ajasime Ottoga natuke juttu. Ta oli sattunud raadios juhuslikult eestikeelsele välisjaamale. Oli olnud “Ameerika hääle” esimene saade Münchenist. Seda võis kuulda lühilainel ja kesklainel mitu korda päevas ja Otto kinnitusel olevat väga hästi kuulda olnud.
Jaanipäeval oli ilm jahe ja kogu kevad oli selline. Hein ei tahtnud kuidagi kasvada. Mõnel pool tehti jaanilaupäeval ka tuld, kuid mina ei käinud kusagil.
Kolhoosi brigadir käis ja andis mulle ülesande Madaloja alt soost valla koolidele kütteks turvast lõigata. Mul oli see töö juba varasematest suvedest selge. See oli mõnus töö ja põõsaste vahel tuulevaikuses ka soe, kuigi päikest harva näha oli. Siin töötades sai pruuniks nagu neeger. Koolis ikka räägiti, et kellel on must sotsiaalne päritolu, saab selle turbarabas puhtaks pesta. Eks ma siis pesen, mis vahet seal on, kas Ulilas või Õvanurme soos.
Juuni lõpus sai turbalõikus läbi ja algas heinategu. Vihmase ilmaga saime emaga oma loomadele metsa äärest ja mätaste vahelt niita.
Juulikuu esimesel nädalal tuli korra äikesevihma ja ühel hommikul oli hall maas. Nädal aega oli hirmus kuumus, siis läks ilm jälle külmaks, aga õnneks oli niipalju kuiva, et sai heina ära vedada.
Oskar ja Elmar läksid Andimetsa Arvediga heinakoorma tegemise juures tülli. Arved tahtis teha suurt koormat ja koormapuuga kinni tõmmata, Kägra poisid raiusid aga vastu, et tuleb teha väike koormaköks, millele piisab köiest põiki üle. Kirja läheb koormate arv, see ei loe, palju seal heinu on. Eks nemad juba teadsid, kuidas Venemaal kolhoosis tööd tehti.
Tööle sai tavaliselt alles kella kümne paiku ja kui õhtuks ühe voori teha jõudsime, ütlesime brigadirile, et sai tehtud kaks. Eks Sass panigi kaks kirja. Sügisel tõmbab teise maha, kui mitte mõlemad!
Magasin endiselt saunamaja lakas, seal oli mul kitsas koiku, lauajuppidest kombineeritud laud kirjutamiseks ja tattninalamp. Seal ma siis õhtuti kirjutasin või lugesin, kui midagi lugeda oli.
Kui liikusid kuuldused,et Kaarepere valda olid tulnud NKVD- mehed ja ka RO liikmetele oli antud käsk vallamajja minna, kogunesid noored mehed, kellel kahtlus, et neid ära viima tullakse, öösel Kärksi metsa. Mina läksin ka. Relvi meil ei olnud, ajasime vaikselt juttu, mõned poisid suitsetasid varrukasse.
Midagi ei juhtunud, Tallinna maanteelt oli vaid üksikute autode sõitmist kuulda. Läksime hommikul koju tagasi.
Üks juuliõhtu oli väga ilus ja läksin enne magamaminekut küla peale jalutama. Mõtlesin, et lähen Meoste poole ja küsin, kas nad teavad midagi Veljost, kes sügisel arreteeriti. Jõudsin Kiima teeotsa, kui Kapa veski varemetest kaks meest välja kargasid ja mnust kahelt poolt kinni haarasid. Riided kobati läbi ja üks röögatas, et tõmba tal, kuradil, käed selja taha, tal on “pistol” taskus. “Pistoliks” osutus lapiku patareiga taskulamp, aga see võeti siiski ära. Tegemist oli Saadjärve valla RO ehk Rahva Omakaitse meetega. Üks oli Kiima Eedu, teise hääl oli tuttav, kuid nägu ei näinud. Mul kästi Kiimade kööki minna, kuid Eedu ennast mulle muidugi näole anda ei tahtnud. Nägin köögis Elvit akna all toolil, ta vehkis mulle käega. RO meestele oli vist mingi ülesanne antud. Parajasti otsiti Õunmaa talu noormehi Elmar ja Valter Suvistet.
Hiilisin Kiimade poolt välja ja läksin koju. Seal rääkisin emale, mis juhtus. Ema ütles, et kui ära viima tullakse, siis tema kuhugi peitu minema ei hakka, aga minul soovitas metsa minna. Võtsin vana kasuka kaasa ja tukkusin öö ülemises metsas.
i
PAUL TOOTS
