Järg 29. septembril ilmunud osale
Juhtus aga, et varsti pärast punavoori tehti sõnnikuveotalgud. Ühe vaese pere isa pani oma sõnnikukoormale ka Stalini pildi, et kui see viljakoorma otsas võib olla, miks siis mitte sõnnikukoorma otsas.
Esialgu ei juhtunud mehega midagi, aga hiljem keegi kaebas ja 1949. aastal viidi kehv mees koos rikastega Siberisse.
Ka Eestis moodustati nüüd Venemaa eeskujul oblastid: Tallinna, Tartu ja Pärnu oblast.
Emaga arutasime, et lähen koolivaheajal teedevalitsusse tööle. Kägra Elmar, kes seal töötas, oli soovitanud. Tööd ei pea ega tohigi seal palju teha, sest siis suurendatakse päevanorme. Pool tööaega peetavat suitsutundi.
Teedevalitsusse tööle minekut ei saanud kolhoos keelata, sest see asutus allus NKVD-le.
Mais olid ilmad sageli jahedad ja vihmased.
30. mai, minu sünnipäev, oli reede, järgmine päev oli suvistepüha laupäev. Tõin meie endisest metsast paar endapikkust kaske koju ja ema tegi pühadetoitu. Ta oli hiljuti ka isale paki saatnud. Ta tegi seda korra või kaks kuus.
Avastasin, et sirel keldri kõrval hakkab õitsema, tavaliselt õitsebki see minu sünnipäeva paiku.
Juuni lõpus käisin Tartus asjade järel, kool oli selleks korraks läbi. Jaanipäev oli jahe ja vihmane.
Kolimine saunamajja
Ema koristas saunamaja põhjalikult ära, kolisime oma mööbli sinna üle. Minu suvine magamisase oli aidas.
Käisin jalgrattaga Tartus, et ema viieliinilisele lambile klaasi osta. Saingi selle 21. Juuni tänava (nüüd jälle Rüütli tänav) kauplusest, mis kandis nime Jõud ja Valgus.
Tartust tagasi tulles tuli mulle Äksi ja Tabivere vahel vastu metsavend Endel Parts. Nägin teda juba kaugelt, aga ei osanud seisukohta võtta, kas ma teda üldse tunda tohin. Tulin rattalt maha. Endel tuli üle tee mulle vastu ja ütles, et ulatagu ma talle käsi, nagu annaksin midagi, näiteks tikku. Ta ütles, et pole teada, kas teda jälgitakse või ei. Et tema võib enda kaitseks relva kasutada, aga minul tuleb end hoida, sest võib-olla tuleb minul kunagi koos eakaaslastega Eesti uuesti üles ehitada. Mõtlesin, et olen teinekord targem ja kui teda näen, tervitan vaid väikese viipega.
Ette rutates. Endel Parts ja tal end varjata aidanud Leida Vooremaa arreteeriti 1953. aasta viimasel päeval. Endel sai 25+5 aastat, Leida 10+5. Mina olin siis juba punaväes ja pääsesin karistuseta.
Teedevalitsusse tööle
1. juulist läksin teedevalitsusse tööle. Puhastasime mitme mehega Voldi ja Koogi vahel maanteekraavi. Sealsed mehed olid sõbralikud, mõnda neist tundsin ka, kõige paremini muidugi Kägra Elmarit.
Päevanorm mõõdeti välja, aga tööd tehti ettevaatlikult, et norme mitte suureks ajada, sest kui ka rohkem töötad, jääb palk samaks. Kraavitöö oli turba lõikamisega võrreldes raske. Kraavid olid põhjani rohtu kasvanud ja rohujuures kividest ja kruusast läbi põimunud. Ostsin endale Tartust uue labida ja teritasin hoolikalt ära. Varre jaoks leidsin materjali lakast, seda oli seal veel isa ajast.
Teemeister oli võimetu midagi ette võtma, et mehed huviga töötaksid. Tema pruut töötas ka meie brigaadis. Kui ta pruuti vaatama tuli, hakkasime kõik tööle, aga kui ta ära läks, istusime maha.
Õhtul kodus tundsin, et see töö oli siiski mõjunud ka, kondid olid päris valusad.
Uus sild Koogile
Ühel hommikul ütles teemeister, et meil tuleb hoopis minna Tabivere jaama tsementi maha laadima. See pidi olema uue Koogi silla jaoks ja sillaehitus pidi olema meie järgmine töö. Seni oli Koogil Abroi poe juures sild üleni puust, uue silla otsad tulevat aga betoonist. Kogu töö tuli käsitsi teha, kaasa arvatud betooni segamine. Tsementi oli küll kahtlaselt palju, õhtuni andis seda tassida, aga ega mina teadnud, ehitatakse uus sild risti või piki jõge.
Õhtul käisime ennast raudtee veemahuti juures pesemas, sinna tuli tol ajal vesi Saadjärvest.
Järgmisel päeval saadeti meid Elistvere järve otsa kraave puhastama. Kolm päeva solistasime põlvini vees, aga vesi oli õnneks soe. Mina puhastasin ühel päeval seda kraavi, mis tuli välja ühe Elistvere mõisa hoone alt, ehk oli see kunagi viinaköök. Ma ei teadnud, kas see vesi tuli Kuru järvest või oli maja all allikas.
Ühel päeval saadeti mind ühe teise brigaadi meestega Laeva metsa laoplatsilt silla jaoks palke tooma. Veeretasime köite abil palke koormasse Mul oli hommikust saati tervis kehv. Oksendasin ja ei jõudnud midagi teha. Üks vanamees hakkas pragama, et ma hoian ainult käsi köie küljes. Võtsin kogu jõu kokku ja pidasin õhtuni vastu, aga kui koju jõudsin, olin omadega täitsa läbi. Süüa ei tahtnud, läksin kohe magama.
Juuli lõpus jätsime kraavide puhastamise pooleli. Koogi tee pandi liikluseks kinni ja hakkasime vana silda lõhkuma.
Teedel olid kastid saepuruga, mis oli immutatud desinfitseeriva vahendiga. Sealt tuli nii jalgsi, rattaga kui autoga läbi minna, nii püüti ära hoida suu- ja sõrataudi levikut.
Mõnel päeval vedasime ka kruusa.
(Järgneb)
i
PAUL TOOTS
