Järg 1. septembril ilmunud osale
Jaanipäeval oli ilm jahe, kogu kevad oli olnud selline. Hein ei tahtnud kuidagi kasvada. Mõnel pool tehti jaanilaupäeval ka tuld, kuid mina ei käinud kusagil.
Kolhoosi brigadir käis ja andis mulle ülesande Madaloja alt soost valla koolidele kütteks turvast lõigata. Mul oli see töö juba varasematest suvedest selge. See oli mõnus töö ja põõsaste vahel tuulevaikuses ka soe, kuigi päikest harva näha oli. Siin töötades sai pruuniks nagu neeger. Koolis ikka räägiti, et kellel on must sotsiaalne päritolu, saab selle turbarabas puhtaks pesta. Eks ma siis pesin, mis vahet seal on, kas Ulilas või Õvanurme soos.
Juuni lõpus sai turbalõikus läbi ja algas heinategu. Vihmase ilmaga saime emaga oma loomadele metsa äärest ja mätaste vahelt niita.
Mõisa või kolhoosi köis…
Juulikuu esimesel nädalal tuli korra äikesevihma ja ühel hommikul oli hall maas. Nädal aega oli hirmus kuumus, siis läks ilm jälle külmaks, aga õnneks oli nii palju kuiva, et sai heina ära vedada.
Oskar ja Elmar läksid Andimetsa Arvediga heinakoorma tegemise juures tülli. Arved tahtis teha suurt koormat ja koormapuuga kinni tõmmata, Kägra poisid raiusid aga vastu, et tuleb teha väike koormaköks, millele piisab köiest põiki üle. Kirja läheb koormate arv, see ei loe, palju seal heinu on. Eks nemad juba teadsid, kuidas Venemaal kolhoosis tööd tehti.
Tööle sai tavaliselt alles kella kümne paiku ja kui õhtuks ühe voori teha jõudsime, ütlesime brigadirile, et sai tehtud kaks. Eks Sass panigi kaks kirja. Sügisel tõmbab teise maha, kui mitte mõlemad!
Magasin endiselt saunamaja lakas, seal oli mul kitsas koiku, lauajuppidest kombineeritud laud kirjutamiseks ja tattninalamp. Seal ma siis õhtuti kirjutasin või lugesin, kui midagi lugeda oli.
Kui liikusid kuuldused, et Kaarepere valda olid tulnud NKVD- mehed ja ka RO liikmetele oli antud käsk vallamajja minna, kogunesid noored mehed, kellel kahtlus, et neid ära viima tullakse, öösel Kärksi metsa. Mina läksin ka. Relvi meil ei olnud, ajasime vaikselt juttu, mõned poisid suitsetasid varrukasse.
Midagi ei juhtunud, Tallinna maanteelt oli vaid üksikute autode sõitmist kuulda. Läksime hommikul koju tagasi.
Metsavennajaht naabrite õuel
Üks juuliõhtu oli väga ilus ja läksin enne magamaminekut küla peale jalutama. Mõtlesin, et lähen Meoste poole ja küsin, kas nad teavad midagi Veljost, kes sügisel arreteeriti. Jõudsin Kiima teeotsa, kui Kapa veski varemetest kaks meest välja kargasid ja minust kahelt poolt kinni haarasid. Riided kobati läbi ja üks röögatas, et tõmba tal, kuradil, käed selja taha, tal on “pistol” taskus. “Pistoliks” osutus lapiku patareiga taskulamp, aga see võeti siiski ära. Tegemist oli Saadjärve valla RO ehk Rahva Omakaitse meestega. Üks oli Kiima Eedu, teise hääl oli tuttav, kuid nägu ei näinud. Mul kästi Kiimade kööki minna, kuid Eedu ennast mulle muidugi näole anda ei tahtnud. Nägin köögis Elvit akna all toolil, ta vehkis mulle käega. RO meestele oli vist mingi ülesanne antud. Parajasti otsiti Õunmaa talu noormehi Elmar ja Valter Suvistet.
Hiilisin Kiimade poolt välja ja läksin koju. Seal rääkisin emale, mis juhtus. Ema ütles, et kui ära viima tullakse, siis tema kuhugi peitu minema ei hakka, aga minul soovitas metsa minna. Võtsin vana kasuka kaasa ja tukkusin öö ülemises metsas.
Kui juuli lõpus heina vedasime, tuli Kägra Elmar minu koorma otsa ja rääkis, mis sellel päeval sündis, kui mind õhtul kinni võeti. RO mehed olid metsavenda püüdmas ja olidki ta meie lähedalt kätte saanud. Oli toodud vallamajja, käed nööriga selja taha tõmmatud ja Saksa päritolu automaat nööriga kaela seotud. Sellepärast neil nii kiire oligi ja mind jäeti sinnapaika. Sel ajal oli iga päev kusagil lahing metsavendadega ja mõni püüdja või püütav sai surma.
Juulis olid ilmad enamasti sellised, et hommikul oli taevas selge ja pilvitu, õhtupoolikul hakkas pilvi koguma ja hoovihma tulema.
Õhtul tuli Oskar minu juurde ja hakkas rääkima, et ega see kinnivõetu polnud metsavend, vaid oli pätt, kes tööd teha ei viitsinud. Küsisin temalt, kas Kiima Eedu saatis teda mulle seda rääkima ja käskisin Eedule edasi öelda, et toogu mu taskulamp tagasi, mille minult kinnivõtmise õhtul ära võttis. Oskar tegi selle peale teist juttu. Ma teadsin, et Eedu kartis, et meil on side metsavendadega.
Alles 54 aastat hiljem selgus, et ei püütud tookord mingit pätti, vaid sellel päeval võeti meie lähedalt Mullaverest kinni 22-aastane Lembit Viruvere ja talle mõisteti 10+5 ehk 10 aastat vangilaagrit ja viis asumist.
Salapärane möödakäija
Augustis hakkas ilm paranema, kolhoosis alustati rukkilõikust. Lõigati viljaniidu masinaga, mis vilja vihkude kaupa maha laskis. Naised köitsid vihud ja mehed panid need hakki. Mina olin ka hakke tegemas.
Ühel õhtul, kui hõredate pilvede vahelt esimesed tähed paistma hakkasid, nägin nahkhiiri lahtisest keldriuksest välja lendamas. Ma ei olnud selliseid lendajaid ammu näinud, isa kunagi näitas, kuidas nad keldris rippusid.
Ühel augustipäeval, kui vihma sadas ja rukist lõigata ei saanud, olime emaga kodus ja meile tuli üks võõras mees jalgu puhkama. Ta oli ka varem korra meil käinud. Sõime parajasti lõunat ja ema kutsus võõra ka sööma. Meie ei rääkinud suurt midagi, aga ta hakkas ise rääkima, kust on meie rahvas praeguse Eesti aladele tulnud. Rääkis soome-ugri rahvastest ja agressiivsetest vallutajatest slaavlastest. Ta võis olla lihtsalt mõni haritud mees, kes rääkida tahtis, aga võis olla ka provokaator, kes ootas, et meie venelasi siunama hakkame.
Õhtuti, kui väga väsinud ei olnud, lugesin saksa keelt. Tahtsin selle keele nii selgeks saada, et oskaksin oma märkmed ja päevikud saksa keelde tõlkida. Siis juba iga kolhoosnik lugeda ei oskaks, kui kätte saab.
Uus kooliaasta algas
27. augustil käisin Tartus oma kooliasju ajamas. Mina kui proletaarsest perest pärit isend sain selleks talveks koha internaadis! Tabivere jaamakorraldajale Rudlf Mattole viisin kirja rongi sessioonipileti saamiseks, kuigi ma ei teadnud, kas ma selle saan, kui mul on koht internaadis.
Tartu Ülikooli (nüüd Tartu Riikliku Ülikooli) rektor Koort lasti lahti, asemele toodi Venemaalt keegi Klement.
Esmaspäeval, 3. septembril oli esimene koolipäev. Vaatasin ka oma voodikoha internaadis üle, kuid ööseks veel sinna ei jäänud. Kavatsesin ennast võimalikult kiiresti Jõgevalt välja registreerida.
Saalis oli aktus ja direktor Kotsar pidas kõne. Temast teati, et ta oli 1941. aastal koos Kaagvere lastekodu lastega Venemaale evakueerunud. Olevat lõpetanud sõja ajal Moskvas mingisugused kooliõpetajate kursused.
Pärast aktust pidas õpetaja Niukanen meiega klassijuhatajatundi ja pisut ka vene keele tundi. Nüüd purssis ta juba natuke ka eesti keelt. Ta oli sõjas haavata saanud mees, lonkas veidi ühte jalga.
Sõjast oli kuus aastat möödas, aga Tartu oli veel varemetes, kohati olid tekkinud lagedad platsid, kus varemed koristada oli jõutud.
Riided olid mul endiselt viletsavõitu, seepärast ei tahnud minna koolipidudele, mida koos II keskkooli tüdrukutega peeti, ja hoidsin ka raudteejaamas tüdrukutest eemale. Vahel ajasin juttu Otto Trässi ja tema venna Heinoga, kes Ottol külas käis. Nad olid Richard Raba kasupojad, minu emapoolse vanaema neiupõlvenimi oli ka Raba. Richard oli aga omakorda Maarja-Magdaleenas minu lelle Alberti veskis möldriks. Sellele asulale anti muide uue võimu ajal ka uus nimi – Järve. Ei saanud ju olla ühel nõukogude riigi asulal usumärtri nimi!
i
PAUL TOOTS
