Näinud terast ja toimekat juubilari, küsisin vallaametnikelt, et ega proua dokumentides ometi mingit eksitust pole. Mõeldes sellega muidugi seda, et äkki on ta paberites tegelikust vanemaks tehtud. Selgus, et vastupidi: dokumendid teevad ta paar nädalat nooremaks. Tegelikult tuli Tiina Tõnurist siia ilma 28. oktoobril 1906. Tänavu 28. oktoobril korraldatigi tema auks pidulik vastuvõtt Mäetaguse mõisas. Enne seda, kui Tiina Tõnurist seitse aastat tagasi tütrepoja juurde Koimulasse kolis, elas ta nimelt Mäetaguse vallas ja tema nimi seisab tänini selle omavalitsuse elanike registris.
“Kes see veel tänapäeval nii terve on kui mina,” ütles Tiina Tõnurist naerdes. Ta ise peab oma pika ea saladuseks seda, et ta on nii väikest kasvu: sellisele jätkub elamiseks ka piskust! Hea tervise on aga taganud nõgesevihaga vihtlemine ja viimasel ajal piimaseen: selle loodusravispetsialisti Kaljo Mandre käest saadud imeseene leotist võtab ta sisse iga päev.
“Apteegirohtusid pole ma peaaegu kunagi tarvitanud ja arste olen elu aeg kartnud: kui nende vahet käima hakkad, oled varsti läind,” ütles Tiina Tõnurist.
Tema juttu kuulates jäi siiski mulje, et nõgesevihast ja piimaseenest vägevamad tervisehoidjad on olnud juubilari enda vintske vaim ja optimism, mis on aidanud jagu saada kõigist eluraskustest. Noore taluperenaisena tuli Tiinal näiteks suur osa meestetöidki ära teha, sest ministeeriumikooli haridusega abikaasat vajati ka valla-ameteis ja talutööd ei saanud ju ometigi tegemata jääda. Kuigi Tiina oli neiupõlves rohkem linnas elanud, sai ta vajaduse korral hakkama nii põllu kündmise kui ka pilpakatuse löömisega, loomade talitamisest rääkimata.
Kui Tiina abikaasa ja tema kaks venda 1945. aastal Siberisse saadeti ja Tiinat samaga ähvardati, ütles Tiina kohtunikule otse näkku, et kui vähegi saab, jookseb lastega metsa, aga külmale maale ei lähe. Poolkogemata lõpuks nii juhtuski. Kui küüditajad Tiina järele tulid, oli ta parasjagu koos kahe tütrega oma õe juures külas: õel olid kangasteljed ja Tiinal oli vaja kangast kududa. Kuulnud, kuidas asjalood on, läks Tiina muidugi lastega metsa varjule ja jäi sinna tervelt pooleks aastaks. Siis aga leidis ametniku, kes smugeldas talle viiesaja rubla ja kümne pudeli viina eest uued dokumendid, millega võis metsast välja tulla ning Ahtme kaevanduse riidehoidu töölegi minna. Hiljem pidas Tiina veel öövahi ja maalriametit ning kui abikaasa koos vendadega 1957. aastal koju pääses, oli ta nii jõukaks saanud, et sai mehedki jalule aidata.
“Ühe sajaga ma ei mõtlegi veel surema hakata,” ütles vaimukas vanaproua ja kutsus kõiki oma kahesajandale sünnipäevale. Peatselt lubas ta aga hakata oma abikaasa suguvõsast raamatut kirjutama: materjali on ta selle jaoks kogunud juba aastakümneid.
RIINA MÄGI
